Silly old things

Üks väga vana tag, mille ma kunagi vist lausa Rate’i panin ja nüüd taastäidan, sest mul on igavavõitu ja tegelt miks mitte, kas pole? Leggo!

I can think of one thousand places much worse than this

Ma olen terve igaviku ära olnud. Kõhklesin tükk aega, kas maksab tagasi tullagi. Aga kaotada pole ka midagi, niiet siin ma olen. Ja kui on keegi, kes pole enne mu blogi lugenud, siis nüüd järgneb tõenäoliselt palju diipi ja natuke seosetut juttu. Selles osas on kõik sama, aga kui see pole sinu moos, siis võid rahuga siin katki jätta.

Viimast umbkaudu nelja aastat detailselt recappima küll ei hakka. Mõned asjad juhtusid ja mõned jäid juhtumata. Osad inimesed tulid ja osad läksid ära. Mõnikord sain kohe targemaks, mõnikord võttis natuke aega. Nelja aasta kokkuvõtteks ütleksin lihtsalt, et ma usun, et olen teisel pool neid jälle mõnevõrra parem versioon iseendast, ja see ongi peamine.

Praegune aeg on naljakas. Minu pooleaastane isolatsioon (peaaegu) kõigest olulisest, tuleb välja, oli lisaks muule õpetlikkusele ka põnev ettevalmistus selleks, mida praegu valitsuse korraldusega tegema peab. Ma juba harjusin, et ei näe enda inimesi, et meelelahutus on laias laastus minu enda teha ja parimad olud on kodused. Sellest tulenevalt tuleb tõdeda, et üleminek pole üldse nii raskelt läinud, kui ma oleks enda ekstraverdihinge juures võibolla arvanud. Muidugi tunnen teatud asjadest puudust, kõige teravamalt võibolla trennist, kinost ja sõpradega jalutamisest, aga ei mingit hullumist. Ühest vastust selle kohta, kas ma sel juhul üldse saan ennast ekstraverdiks pidada, ei ole minuni veel jõudnud. :D

Teine asi, mille peale ma viimasel ajal palju mõelnud olen, on asjad, mida sa tahad. Või mida sa arvad, et sa tahad. Ja et kui sagedasti sa tegelikult arvad valesti ja saad sellest alles tagantjärgi, peale suurt hulka kannatamist ja õhkamist aru. Kui sagedasti (või harva) see, mis sa tahad, ühtib sellega, mida sul vaja oleks. Oleks ju hirmus hea, kui saaks nendest asjadest aru ka ilma pika südamevalu ja piinlemiseta, lihtsalt ja kohe… But the world is not that kind. Sellest olen ma aru saanud, et vähemalt minul tuleb spontaansed lõpud alati ära oodata. Asjad ei saa lõppeda enne, kui nad lõppevad. The other shoe always drops, eventually, ja siis ongi kõik lihtne ja sa näed neid asju, mille mõistmisest sa alles kuu tagasi vaid kaugelt unistasid. Things need to play themselves out. Kahjuks aga asjad on nagu mina – neile ei meeldi, kui neid kiirustatakse.

Samal ajal aga ka… Mis siis, kui tegelikult tahadki õiget asja? Kui kahtlemine ja südamevalu on seda lõpuks väärt ja kõik läheb paremini, kui lootagi oskad?

On mingid arusaamad minus, mille süvenemist ma üha tunnen. Rohkem ja rohkem olen ma veendunud selles, et on mingi miski, kutsugem seda näiteks universumiks, mis otsustab. Sul on muidugi sõnaõigust, kuidas kõiges navigeerida, aga on pidepunktid – mingid sündmused, mis peavad juhtuma, mingid inimesed, kellega sa pead kohtuma. Ja et lõppude lõpuks, võibolla maru suure ringiga, aga kõik läheb nii, nagu minema peab. See ring oleks kindlasti palju väiksem, kui inimesed oskaksid end tunda, räägiksid tõtt ja teeksid ausaid otsuseid nii enda kui teiste suhtes. Aga taaskord, the universe is not that kind. Nagu see üks Tumblri textpost ütles – I think it’s pretty fucked up that you have to just believe that someone is telling you the truth. Muidugi, mida rohkem sellega vastu näppe saada, seda raskem on seda uskumist üleval hoida. Aga ilmselt peab. Järgmised tulijad ei ole eelmiste tegudes süüdi. Ja üleüldse on pidevalt õnnetust oodates päris nukker elada ka.

Üha kindlam olen ka selles, kui oluline on leida tasakaal selle vahel, et sa ei vabanda iseenda olemuse pärast või vormi seda ainuüksi selleks, et kellelegi sobiv olla, ja selle vahel, et sa saad üha paremaks inimeseks. Mul on siiralt kahju inimestest, keda ma näen üle aastate ja kes on täpselt samad eksemplarid – ei mingit kasvu, eneseanalüüsi, arengut. Kui igav! Aga olles nii kaua olnud kord kellegi jaoks liiga palju (liiga vali, liiga temperamentne, liiga suur isiksus, liiga paljude arvamustega…), kord kellegi teise jaoks liiga vähe, ma väsisin mõni aeg tagasi lõpuks ära. Mina olen mina, meeldimas eelkõige iseendale, ja õigetele inimestele väljaspool, kes on isegi piisavad.

Ja viimaseks olen ma jõudnud järeldusele, et kõige olulisem asi, mida endale soovida, on hingerahu. Sest ükskõik, milliseid otsuseid sa teed või kus oled – kui hing on rahul, siis on tegelikult kõik päris hästi. Lõppkokkuvõttes.

Minul hetkel üldiselt on. Ja kui vahel polegi, siis tuletan meelde, et tasub end arendada, univrsumi challenge’id vastu võtta, inimesi usaldada ja uskuda, et kõik juhtub nii, nagu ta juhtuma peab.

Peace, särasilmad!

I’ve already seen the bottom, so there’s nothing to fear.

P!nk – I Am Here

 

I gotta have faith

Tere, sõbrad. Vabandust, et nii kaua eemal olin. Kuna mõlemad mu igapäevtööd (just, mõlemad!) hõlmavad üsna suurel hulgal kirjalikku suhtlust, siis ma… Kuidagi ei ole tundnud, et peaks veel kirjutama. Aga nüüd tuli see tunne.

Täna õhtul tundsin jälle, et võibolla ikkagi universumil on plaan, võibolla on miski, mis hoiab silma peal. Täiesti juhuslikult jõudis minuni lauluna sõnum, meeldetuletus. Mul oli seda vaja.

Mul läheb tegelikult väga hästi. :) Juuli lõpus jõudis minuni võimalus, mille suunas olen teatud mõttes töötanud mitu aastat ja ma pean ütlema, et ehkki see võimalus on mu elu muutnud märksa stressirohkemaks ja toonud kaasa frustreerivaid olukordi, olen ma ikkagi väga rahul. Ma saan iga päev minna kohta, kus mulle meeldib. Ma mäletan, kuidas mitmel erineval mitte-nii-hästi-meeldival töökohal aeg venis – kuidas ma näiteks töötasin seal vaid ühe suve, vaid kolm kuud, kuid see tundus väga lähedal igavikule. Nüüd on kaks kuud möödas nii, et arugi pole saanud. See on hea! Nagu üks meesterahvas ütles, kellega mul hiljuti au kohtuda ja vestelda oli, see on jube tähtis, et sa oled rahul. Ja ma tõesti olen.

Üldiselt ongi kõik väga vaimustav, välja arvatud muidugi see üks valdkond, mis… Noh, mida pole kunagi olnudki, põhimõtteliselt. Ma kohtun pidevalt uute ja huvitavate ja toredate inimestega, aga mitte ikkagi… niimoodi. Võibolla see on tõesti sellepärast, et ma endalegi ootamatult avastasin, et kukkusin ikkagi natuke. Ja loomulikult on see asi nüüdseks minus tekitanud omajagu frustratsiooni ja kurbi tundeid ja küsimusi. Aga see meeldetuletus läks asja ette. I gotta have faith. Usku, et kõik läheb nii, nagu on ette nähtud. Mõnikord seda on lihtsam meeles pidada, kui mõni teine kord.

On ikka olukordi, millest ma ei oska midagi arvata. On ikka ka väga palju inimesi, kes arvavad, et see on väga halb ja hale, et ma üldse jätkuvalt arvan, et ma peaks oskama midagi arvata. Või et ma tahaks osata midagi arvata. Neile kõigile on mul vaid see sõnum, et ma tean. Ausalt, ma TEAN muidugi seda kõike, mida te arvate, ja ma olen ka nõus. AGA. Loomulikult on seal “aga”, ja see on väga ebamugav. Maybe it is a foolish notion. Maybe this will all make sense one day. MAYBE. Me ei tea seda! It really is a waiting game.

Elu kulgeb muidu ikka üsna kiires tempos üha edasi. Ja ma pean ütlema, et esimest korda elus mul on hea meel, et aeg liigub. See tõotab häid asju, tulevik.

Vaatame, mis juhtub. I have faith. :)

Peace, mu särasilmad!

Well I need someone to hold me, but I’ll wait for something more.

Sleeping At Last – Faith

“Elu, mida sa plaanid?”

See on hea küsimus.

Küsisin ise ka seda täna hommikul

Ja palju-palju teisi kordi.

Aga ta ei vasta ja universum ka ei vasta

Itsitab ja vaikib ainult

Tuleb vist oodata!

“Don’t become who hurt you”

Nii oluline. Ma näen seda nii palju. Inimesed, kes algatavad mingi doominoefekti, kellele EI ole tehtud… Aga kelle pärast või eeskujul tehakse. Ka tahtmatult, ehkki see ei ole oluline. Kui sa oled kedagi retsinud, siis see ei loe, kas sa tahtsid või ei tahtnud. See, kas sa tegid kellelegi haiget, ei ole sinu otsustada.

Hirmus on vaadata, kui keegi lohistab kedagi teist järel. Teab, mis teine tunneb, või vähemalt aimab, ja ei lase ikkagi minna, ehkki on ise juba ammu läinud mujale, või alati olnudki mujal. Ja nii kurb. Kuidas keegi on nagu… limbos. Sa oled mingis kohas, mis ei ole ei hea ega halb, sest sa ei TEA, kus sa paikned. Sa ei saa midagi muuta, sest see ei ole sinu teha. Sa sõltud täiel määral kellestki teisest, kes ei ütle ei üht ega teist, või ütleb nii üht kui teist. Ja nii sa seal… Ootad. Keerutad pöidlaid ja mõtled, et mida sa üldse täpsemalt ootad või kas on üldse mõtet… Aga see ei olene sinust. Sa ei saa midagi valida, enne kui kord saad. Aga see tuleb alati hiljem.

Eriti vist sellises olukorras on lihtne tekkima see, et sa muutud ise samasuguseks. Keegi teine jääb sinu järel ootama, ja sa ehk ei teagi, mida talle öelda, sest sa ei tea, kus sa täpselt oled. Ja nii edasi.

Aga see on munn. See käitumine on munn. Sa võid olla muidu maailma parim inimene, uus Ema Teresa, aga kui sa seda teed, siis sa oled ühtlasi ka munn. Sest see on hirmus olukord, kuhu kedagi panna. Ja kui sa oled nõus kellegi sellisesse olukorda panema, siis… Noh, see räägib ju nii mõndagi selle kohta, kui kalliks sa neid tegelikult ikkagi pead, kas pole?

Ära tee teistele seda, mida sulle on tehtud. Ära tee isegi siis, kui sulle ei ole. Ära ole ikkagi see inimene.

* * *

Lihtsalt mõtted, mida nähtud olukorrad ja loetud laused tekitasid. Minul on hetkel kõik päris hästi. :)

Varsti kirjutan pikemalt, ma luban. Elu on hea!

Peace, särasilmad

Nii et nad küsivad, miks sa nukrutsesid… Ausalt sa isegi ei mäleta enam, sest et selleks korraks
Läbi on valu, vaev, läbi on pinge, töö, läbi on muretsemisaeg ja läbi ka jube möll. Läbi on vihavaen ja kõik muu närve sööv – algamas on ettearvamatu öö.

Head ööd!

Chalice – Head ööd

Once, I started writing stories

Still feeling English. Don’t ask, just accept.

Right now is one of those times in life when I should be really happy. Compared to what it was a year ago, I am doing really well. I have a job that I absolutely adore, and that is still pretty much a dream job I never knew to hope for. My doggies are the best doggies in the universe, altho I’ll admit my bias in this question, even when they don’t always come when called, or run through the muddiest of patches over and over (I knew I was playing with fire when I nicknamed her Miss Piggy). My friends are amazing, and always get me to have a good time and don’t look at me weird when I laugh and cry at the same time (it’s one of my quirks, that tears start flowing when I’m really laughing; it usually freaks people out a little in the beginning). I have a home I feel comfortable in, and food in the fridge, and a fridge in the first place, and just… pretty much everything I could ask for. But I guess it’s human nature to always focus on the thing that’s disrupting the perfection, right? No matter how small or big, you focus on that one thing that makes you unhappy, and you start being unhappy. And though I try hard not to do that, and remind myself daily of my fortunate situation, and how all this was so much worse a year ago… I can’t quite manage it. Not yet.

Over the past year and a half or so, my focus has really shifted when it comes to myself. Bettering myself never really was something I particularly paid attention to. I was proud of myself, flaws and all, but in an almost flaunting kind of way. As if it didn’t occur to me to want to be better, or maybe not even what that better was. But now, it’s such a big part of my life, I can’t even remember what it was like before. I still am proud of myself, and accept all the flaws, but I’m enjoying growing as a person, growing up in a way, and becoming better. I know I have issues with keeping my calm, that I could be more patient, sometimes more tactful; that I could (and should, in realness) be less bratty and have more self-discipline in general, that I could be more empathetic. I’m working on all of those things, I promise. Not to you, but to myself. It’s strange to look back and think of the person I was, and see how much I’ve come along mentally, whilst still being ME. I constantly look for things in experiences that are places of growth. And, as you may have noticed, self-analysation is one of my favourite past-times. :D

It occurred to he the other day, that the list of 3 artists I need to see in my lifetime is almost complete. I posted one on Tumblr a long time ago, in qutumn 2014 I think, that consisted of 3 beloved bands: Imagine Dragons, OneRepublic, and Mumford&Sons. I saw OneRepublic in Nov 2014, Imagine Dragons just happened in January this year, and I have a ticket for Mumford&Sons for May. And what then? I mean, obviously I haven’t then seen everyone I’ll want to see live at some point. That list is horridly (for my bank account) extensive. But I’ll need to find that passion for new artists then – need to find new goals. I don’t know, it’s just a little strange to think.

It’s a pretty common habit of making wishes on  11:11 and all the other variants. Or I think it is, at least. I’ve been doing that too, for years, but over some recent times I’ve been more determined with it. I always have the same three wishes. One is the rational, the actually important one. One is something that I just need right now, but not a physical item. And one is the one I don’t quite have words for to explain. But yes. Always three of the same. I’m hoping if I put it out into the universe enough times, it will have to happen.

On a sidenote, how is it possible to be both hot AND cold at the same fucking time? And will my week-and-a-half-of-fever turn out to be harmless?

So an answer to a fairly common question of “How are you?” is… Same-same but different. I’m happy, but not as happy as I should, and certainly not as happy as I could be. I struggle with guilt over that sometimes, because so much has become better, and I shouldn’t be greedy. I enjoy my life, I enjoy the sunshine and the people and the music and the world. But there’s a lot that I don’t quite know what to make of, and if you know me, I’m not good with not understanding. As in, I do believe things happen for a reason, but sometimes, I just wish I knew what that reason was, you know? But life is good and I’m going to make it even better.

Soon I’ll be sixty years old, will I think the world is cold or will I have a lot of children who can warm me?

Lukas Graham – 7 years

Things and stuff

Leidsin Tumblrist suvalised küsimused ja kuna mingit muud head meemi ei ole silma jäänud, siis läheb käiku! Tuleb jälle inglise keeles, sest ma ei viitsi tõlkida, ja kui ta juba inglise keeles on, siis sellel vibe’il on lihtsam jätkata. Ärge siis pahandage! :)

* * *

1:What is your name and does it mean anything?

Maria Kristiina, and even though it’s pretty much the most Christian woman’s name out there, my family isn’t religious, and it doesn’t MEAN anything. I was named after my great-grandma tho, a feisty old lady, who passed away a couple of weeks before I was born.

2:How long have you known your best friend?

I have a couple of people I would consider my best friends. I’ve known Kadi for almost 17 years, Inks for almost 4, Juss for almost… uh… 3? And if I count my sister in, she tops the chart with almost 20 (since her birth in May 96).

3:What position do you normally sleep in?

On my stomach, one knee out, one leg straight, hugging a pillow (and possibly another one covering my head).

4:Who was your favorite teacher in high school and why?

I liked quite a few of my teachers. I would say my physics teacher (I’ve seen her quite a bit since then as she’s my friend’s mom, and she is still awesome) or my social studies teacher, who I had inside jokes with and a lil’ bit of a crush on.

5:Do you wish to travel a lot?

Yup, working on it.

6:Show a sample of your handwriting:

 

7:Have you ever given blood?

Donated blood, no, unfortunately. I have ridiculously crappy veins, giving every blood sample turns into a 30-minute-4-person team effort, and there is only one vein in one of my arms that is suitable for even that. I’ve been advised against donating, because the needle they use is bigger and would likely burst my one good vein altogether, and I’d have to start giving samples from my leg. Which would clearly be uncomfortable and apparently, also really painful.

8:Do you like the way that you grew up?

I do. Half the time in the country, half in the city, in a big family and having been taught responsibility and the value of work from a young age. I wasn’t always a fan during, but in hindsight, I did well.

9:How did you meet your best friend and why did you become friends?

Oh, which one? :D

Kadi, we became friends the summer after kindergarten (although we were in the same class there too, we never played together), I don’t remember how exactly. Inks, I met at a birthday party and we’ve pretty much been inseparable since. Juss… Uhm… Through Kärt in front of Trepp, I think? And then later we started talking, because I was asking for his advice on which iPhone to get.

And with all of them, we just clicked? I don’t know, why else do people become friends? :D

10:Name one movie that made you cry.

I’m not a big crier and can’t remember the last movie I cried to, to be honest. Definitely cried when I first saw “Lion King” though. In all fairness, I was about 6.

11:Do you prefer to read poetry, write poetry, or neither?

Read, for sure. I love writing, but poetry isn’t my strong suit and I feel no particular calling to it.

12:Things about someone that you find attractive?

How much time do I have? :D

In general: masculine hands (and arms), a strong back, when they smell good, nice smiles, stubble, a good voice. And many-many more things.

13:What song are you currently listening to?

Specifically right now, nothing.

14:Have you ever broken a bone? If so, how?

I’ve broken a tiny bone in my foot that resulted in a full cast up to my knee for 4 weeks. I was at the waterpark and hit my foot against the floaty divider between swimming tracks.

15:A random memory from you childhood:

From when I was about 6 or so, my grandma used to take me to Pärnu with her in the summers, visiting relatives, and I would freak her out at the beach, because I liked diving into the waves and she kept thinking I had drowned.

16:What was the last thing you watched on tv?

I don’t have a TV at home, but technically, my sister showed her travel photos from Namibia on TV when I was at my parents place on Sunday.

17:Do you think you’d make a good parent?

I’d like to think so. Gotta work on my patience though.

18:When is your birthday?

July 26th.

19:How many pillows do you sleep with?

Just 2. I got picked on for that some time ago. :D

20:What color is your hair?

Blonde.

21:Name 5 facts about your appearance:

4 tattoos, a birthmark under my right eye, blue eyes, 165cm tall (or short, depends on who you ask), pointy elbows.

22:What is a strange talent that you have?

My left temporomandibular joint (jaw) is weird so I can crack my jaw in a way that should probably be unhealthy.

23:How’s the weather right now?

A bit too warm for my liking, but otherwise pretty nice and wintery.

24:Are you still figuring out who you are?

Sure. To a degree, we always will be, I think.

25:Have you ever been admitted to the hospital? Why?

A couple of times. I had double-sided pneumonia in the third grade and was in for a week, and I’ve been twice for surgeries since then (tonsils and gall bladder).

26:What is word that you always seem to spell wrong?

“Mandatory” has been a recent one. In Estonian, “potentsiaalne” still confuses me sometimes.

27:Would ever adopt kids?

I haven’t really thought about it, but I wouldn’t say “no”, so I guess so.

28:What is your favorite kind of pizza?

Custom – they never put everything I like on there together.

29:What was your first thought when you woke up this morning?

“Ten more minutes.”

30:When was the last time you got really really happy and why?

When I realized I’d accidentally bought the tickets.

31:What’s the strangest thing you’ve ever eaten?

Cooked chestnuts, maybe?

32:Do you come from a family “of money?”

Nooooooo.

33:Do you have a bucket list?

Not an “official” written kind, but a mental kind of one, yup

* * *

No song this time. I’m somehow not feeling music today.

Polaroid

I’m a reckless mistake
I’m a cold night’s intake
I’m a one night too long
I’m a come on too strong

All my life I’ve been living in the fast lane
Can’t slow down
I’m a rollin’ freight train
One more time
Gotta start all over
Can’t slow down
I’m a lone red rover

I’m a hold my cards close
I’m a wreck what I love most
I’m a first class let down
I’m a shut up sit down

I am a head case
I am the color of boom
That’s never arriving
And you are the pay raise
Always a touch out of view
And I am the color of boom

Oh
How did it come to this?
Oh
Love is a polaroid
Better in picture
But never can fill the void

I’m a midnight talker
Oh I’m an alley walker
I’m a day late two face
I’m a burn out quick pace

I am a head case
I am the color of boom
That’s never arriving
And you are the opera
Always on time and in tune
And I am the color of boom

I’m gonna get ready
For the rain to pour heavy
Let it fall, fall
Let it fall upon my head

oh
How did it come to this?
oh
Love is a polaroid
Better in picture
But never can fill the void

* * *

This song is me, at roughly 23 and a half years of age. Every word of it. I’m a “hold my cards close” – I trust people, but always with reservations, and some less than others to begin with. But somehow, sometimes, I do come on too strong, and sometimes I wreck things.

I love everything about the song. Everything. How it says confidently: I’m reckless. I’m a head case. Because we all are, I believe. We all are weird, and twisted, and head cases in our own ways. You just gotta find the people who’re the same kind of weird and twisted. The same kind of head cases. I’ve made peace with that, in fact, I like that idea.

I love how it elevates that one person. “You are the opera, always on time and in tune.” I reckon, if you were to ask that person, they wouldn’t say that they are. They would identify with this song just as strongly as you, because they think they are the same way. And they are! And yet, you are not wrong either. Love is funny that way. It blinds you towards that person, and yet makes you so much more sensitive to the flaws it itself possesses. How it tends to not be enough to fill the void. Love is a polaroid – better in picture.

Always a touch out of view.

 

 

2015 lemmikutes

Tervitus mu armsad, head uut!

Ma olen mitmes erinevas sotsiaalmeediavõrgustikus nüüdseks nii möödunud kui käesoleva aasta kohta nii mõndagi öelnud, aga blogi on… blogi. Ma olen vaadanud neid meeme ja kokkuvõtteid ja mõelnud, et… Huh. Kuna möödunud aasta ei olnud mu vastu enamasti just kõige kenam, kartsin ma eelkõige, et iga kokkuvõte kisuks kole depressiivseks. Aga siis nägin ma Raya videot, mis tema aasta kokku võttis, ja korraga lõi pirn põlema. Selle asemel, et meenutada kõike, mis 2015 tegi, meenutame parem head. Siin on minu aasta 2015 lemmikud, kategooriad laias laastus Raya videost. Lemmik video/vlogi asendasin küll lemmik sotsiaalmeedia postitusega – ma ju ei vlogi. :)

Lemmik Instagram

Ma tean,  et ise valisin sellisel kombel kokkuvõtte tegemise, aga damn, see on ju tegelt raske! :D Huh, okei. Kui ma pean valima vaid ühe, siis ma arvan, et see on mu Santa Monica – Venice’i päeva kollaaž. Sest et see päev oli üleni minu oma, üleni vaimustav ja vabastav ja igaüks neist väikestest piltidest viib mind kohe sellesse kohta tagasi, kus ma seisin, mis siis toimus ja mis tunne mul oli.

Lemmik käidud koht

Koht suuremas mõttes – LA.

Koht väiksemas mõttes – Union Station. Mu plaan tagasi minnes minna terveks päevaks Union Stationisse ja people watchida ja töötada on ikka jõus. Ma tundsin end seal KOHE hästi. Ma ei oska seletada, miks.

Aga, note to self, kontrolli enne, kas neil on seal a) wifi, b) pistikupesad.

Lemmik päev

Okei, SEE on reaalselt liiga raske valida. Paljud päevad, paljudel erinevatel põhjustel, on sel aastal tekitanud tunnet, et “So this has got to be the good life”. Hetkelist õnne ikka oli, lihtsalt seda lahutasid pikad perioodid muud, ja mõned õnned on nüüd tagantjärgi ära võetud. Such is life!

Igatahes on tõenäoliselt lemmik üks neist päevadest, kus sai palju kalleid nähtud, sõpru või peret, ja ilusaid asju tehtud.

Lemmik sotsiaalmeediapostitus

Peale Facebookiuuringut (sest see on minu enim kasutatav sotsiaalmeedia, pluss Instagram juba sai propsi ja tumblr oleks lihtsalt liiga keeruline) jõudsin järeldusele, et pilt, mille Maarja tegi mingil hetkel sõbrapäeva öösel, kui me (nagu selgus) hakkasime just teise Maarja ja Jüriga neljakesi viinashotti tegema. See pilt on kaos ja lihtsalt lambine, aga oli üks parimaid õhtuid ja öid, mis Naiiv (ja ka 2015 üldisemalt) mulle tõi. Väga palju õnne ja rõõmu.

Lemmik tegu/tehtud asi

On paar erinevat, tegelikult. Esikoha võtab siiski poks. Ma mõtlesin juba kaua-kaua, et see on midagi, mida kindlasti tahaks ja peaks tegema. Nüüd siis 2015 lõpus oli see aeg ja boy, am I hooked. Algul oli plaan jääda ainult fitnesspoksi juurde. Nüüdseks ma… mõtlen juba muud. Hetkel kindlaid plaane veel pole, kuid hoian teid kursis.

Jätkuvalt armastan seda, et mul on ametlikes trennireeglites (seina peal üleval ja kõik) päriselt ka pmst kirjas, et ou, kui veritsed, siis korista pls ise ruttu ära.

Siiski, honorable mention ka tennisele (milles ma olen märkimisväärselt halvem) ja karaoke laulmisele (erinevate allikate kohaselt erineva kvaliteediga).

Lemmik kuulatud muusika

Hetkel üks suurimaid lemmikuid on Mumford & Sonsi “The Wolf.”

Speaking of, ei jõua maikuud ära oodata.

Honorable mention (pikaajaline lemmik eelmisest aastast, aga hetkel ei veits bittersweet):

Lemmik söödud asi

Peale pikka kaalumist võtab esikoha see Korean BBQ, mida seoses Jazi sünnipäevaga sain. Oh sweet mother Mary.

Honorable mention: Kevini black bean burritod. Ja mulle isegi ei meeldi oad!!

 

* * *

Ma loodan, et teil kõigil tuleb hea aasta. Pidage siis ikka ja jälle meeles seda, mida ma sel aastal endale iga päev meenutada püüan – all frustrations are self-induced. Kiiremini, kõrgemale, kaugemale!

Ühtlasi, mulle meeldib sõna “relentless”. Pean selle enda kohta ka kehtima panema.

Peace, särasilmad!

 

Don’t wake me up

I’ve had this dream for a long time. Maybe not quite 10 years, but along those lines. This dream that one day, I come home to someone I love, who loves me. I’ve had a bad day, or an off day, or a day when something’s gone wrong. I come home and don’t have to say anything, I get to go and put my head in their lap and they’ll give me baby kisses and stroke my head and tell me everything is going to be okay.

I’m still hoping for that.