Once, I started writing stories

tumblr_mll8lpavil1rcgffoo1_1280Still feeling English. Don’t ask, just accept.

Right now is one of those times in life when I should be really happy. Compared to what it was a year ago, I am doing really well. I have a job that I absolutely adore, and that is still pretty much a dream job I never knew to hope for. My doggies are the best doggies in the universe, altho I’ll admit my bias in this question, even when they don’t always come when called, or run through the muddiest of patches over and over (I knew I was playing with fire when I nicknamed her Miss Piggy). My friends are amazing, and always get me to have a good time and don’t look at me weird when I laugh and cry at the same time (it’s one of my quirks, that tears start flowing when I’m really laughing; it usually freaks people out a little in the beginning). I have a home I feel comfortable in, and food in the fridge, and a fridge in the first place, and just… pretty much everything I could ask for. But I guess it’s human nature to always focus on the thing that’s disrupting the perfection, right? No matter how small or big, you focus on that one thing that makes you unhappy, and you start being unhappy. And though I try hard not to do that, and remind myself daily of my fortunate situation, and how all this was so much worse a year ago… I can’t quite manage it. Not yet.

Over the past year and a half or so, my focus has really shifted when it comes to myself. Bettering myself never really was something I particularly paid attention to. I was proud of myself, flaws and all, but in an almost flaunting kind of way. As if it didn’t occur to me to want to be better, or maybe not even what that better was. But now, it’s such a big part of my life, I can’t even remember what it was like before. I still am proud of myself, and accept all the flaws, but I’m enjoying growing as a person, growing up in a way, and becoming better. I know I have issues with keeping my calm, that I could be more patient, sometimes more tactful; that I could (and should, in realness) be less bratty and have more self-discipline in general, that I could be more empathetic. I’m working on all of those things, I promise. Not to you, but to myself. It’s strange to look back and think of the person I was, and see how much I’ve come along mentally, whilst still being ME. I constantly look for things in experiences that are places of growth. And, as you may have noticed, self-analysation is one of my favourite past-times. :D

It occurred to he the other day, that the list of 3 artists I need to see in my lifetime is almost complete. I posted one on Tumblr a long time ago, in qutumn 2014 I think, that consisted of 3 beloved bands: Imagine Dragons, OneRepublic, and Mumford&Sons. I saw OneRepublic in Nov 2014, Imagine Dragons just happened in January this year, and I have a ticket for Mumford&Sons for May. And what then? I mean, obviously I haven’t then seen everyone I’ll want to see live at some point. That list is horridly (for my bank account) extensive. But I’ll need to find that passion for new artists then – need to find new goals. I don’t know, it’s just a little strange to think.

It’s a pretty common habit of making wishes on  11:11 and all the other variants. Or I think it is, at least. I’ve been doing that too, for years, but over some recent times I’ve been more determined with it. I always have the same three wishes. One is the rational, the actually important one. One is something that I just need right now, but not a physical item. And one is the one I don’t quite have words for to explain. But yes. Always three of the same. I’m hoping if I put it out into the universe enough times, it will have to happen.

On a sidenote, how is it possible to be both hot AND cold at the same fucking time? And will my week-and-a-half-of-fever turn out to be harmless?

So an answer to a fairly common question of “How are you?” is… Same-same but different. I’m happy, but not as happy as I should, and certainly not as happy as I could be. I struggle with guilt over that sometimes, because so much has become better, and I shouldn’t be greedy. I enjoy my life, I enjoy the sunshine and the people and the music and the world. But there’s a lot that I don’t quite know what to make of, and if you know me, I’m not good with not understanding. As in, I do believe things happen for a reason, but sometimes, I just wish I knew what that reason was, you know? But life is good and I’m going to make it even better.

Soon I’ll be sixty years old, will I think the world is cold or will I have a lot of children who can warm me?

Lukas Graham – 7 years

Advertisements

Trying to reach the things I can’t see

Tere kõigile, kes on alles jäänud. Ma tean. Ma olen jälle nii kaua ära olnud. Tõele au andes ma ei ole PÄRISELT ära olnud, aga ma olen kirjutanud rohkem sellistesse kohtadesse, kuhu kõik ei saa. Sest… Sest. Sest need asjad, millest mul viimasel ajal vaja kirjutada on, on need, mis on vaja peast välja saada, aga mitte teiste peadesse. Loodan, et andestate.

2015 algus ei ole minu vastu paraku väga palju leebem olnud. Ma isegi ei jaksa väga pikalt rääkida, mis, miks ja kuidas, aga… 2015 algus ei ole minu vastu paraku väga palju leebem olnud. Sellegipoolest, lootus säilib. Ja tegelikult tehtud on päris palju päris lahedat. On sõpru, uusi ja vanu, on väljaskäimisi ja kodusolemisi, teejoomisi ja praazdnikuid. Rõõmust kilkamisi ja totraid ebaõnnestumisi, mis naerma ajavad, ja pingelisi neljapäevahommikuid ja tõsiselt huvitavaid loenguid, top-notch elamusi kossuplatsi juurest ja väljaspoolt.

Mu ellu tuli ka näiteks tennis, mida ma olen alati eemalt piidlenud, nüüd siis tekkis võimalus ka asja lähemalt näha. Tean nüüdseks, kuidas reketile overgripi peale panna, kuidas tennisereketit keelestada ja laias laastus ka, kuidas reketit valima peaks. Õnnetuseks seda, kuidas mängida, ma nii hästi ei tea. :D Võinoh, okei, see pole tõsi. Mu treener on väga hea, kõikevõitva optimismi (“Okei, sa ei saanud pihta, aga tehnika oli õige!”) ja lõputu kannatlikkusega. Ja mul on nii halb tunne, sest ma TEAN ju tegelikult küll, lihtsalt… see ei rakendu. Ja, klassikaline kannatamatu mina, ma ei suuda sallida, kui ma milleski halb olen. Kõik coping mechanismid olen ära proovinud ja ükski ei tööta ja samas ma ei saa enam pooleli ka jätta, sest ma ei taha selles halvaks jäädagi. Raske juhus on sellega, aga tuleb vist edasi pusida ja loota, et ühel hetkel juhtub mingi maagia ja ma suudan oma teoreetilisi teadmisi praktikasse ka panna. Ja mitte enam testida, kui kaugele treeneri kannatust venitada õnnestub. But at least he’s laughing with me.

Otsin ikka oma kohta, igasuguses mõttes. Jõudsin suuremat sorti avastuseni oma äraflippimise ja üldiste quirkide osas, aga kahjuks juhtus see… tol hetkel liiga hilja. Natuke liiga hilja. Ja mul on tagasi mõeldes siiamaani NII kahju, sest… Oeh, sest tegelikult on viga puhtalt minu oma, ja võiks siis ju ka vaid mind mõjutada. But no. The world is not that kind.

Õpin iga päev, nii palju. Mõnes mõttes ma näen seda, miks nii öeldakse, et kõik tulevad ja õpetavad midagi. Ma tahan aktiivselt iga päev paremaks inimeseks muutuda, ja tunnen, kuidas osad inimesed mind selles aitavad. Ja siis tunnen ka, kuidas osadele inimestele tahaks lauaga näkku anda, aga noh, ma ei saa ju iseennast ka TÄIELIKULT minetada, eksole. :D Rõõmsaid (ja vähemrõõmsaid) äratundmishetki olen korduvalt saanud, sest muidu olgu mis on, aga iseloomu poolest olen küll tugevalt oma isa laps. And lord have mercy neile vaestele hingedele, kes minu isa suudavad kapitaalselt välja vihastada. Ehkki ma olen selgelt tema iseloomu oma ema omaga pehmendanud, siis noh… Jah. Olafil on õigus, kui ta räägib, et vot see tüdruk? Kui sa peaks tema päriselt närvi ajama, siis on sul probleem. Ja sa ilmselt nutad ka varsti.

Aga tegelikult, päris-päriselt ma ikkagi nii ootan ja loodan, et õnnelik aeg tuleb varsti, õige varsti, ja elu stabiliseerub, kaob ära see hullumeelne keeristorm. Seda tõesti niivõrd… niivõrd igasuguses mõttes. Tunnen, et olen nüüd küll terve selle eluaja karmavõlad tagasi maksnud. Kas ma saan palun korraks maha istuda ja puhata? See oleks nii tervitatav. Ma oleksin nii tänulik.

Ikka ja jälle ütlen ma seda, mida ma ikka öelnud olen: my life might not be great right now, but don’t doubt me. MY LIFE WILL BE GREAT.

Am I wrong for thinking out the box from where I stay?

Nico & Vinz – Am I Wrong

This world ain’t exactly what my heart expected

Väga suvaline fakt teile minust: mulle meeldib bussiga sõita. Vahet ei ole, millise bussiga. Ma olen väiksest saati seda teinud ja ei kujuta midagi muud ettegi, aga see ei ole see põhjus. Mulle meeldib sellepärast, et see on minu mull. Ma istun rahulikult, omaette, ma saan kuulata muusikat või mõelda või teha midaiganes, mitte keegi ei oota, et ma nendega suhtleksin ja see on hea. Mind häirib, kui ma kellegagi koos pean sõitma ja mind häirib, kui mu peatus kätte jõuab ja ma maha pean minema. I don’t understand people who hate public transport.

* * *

“I never got over it, but I got used to it.”

Isn’t that the case with pretty much anything. Losing a loved one, going through a break-up you never wanted to happen, or just plain old being hung up on someone you never had to begin with… Of course, most of all the first. The loss of someone dear to you… It isn’t something to get over. You never do. It stays with you always, but like anyone living with permanent physical pain will tell you, it is possible to get used to pain. It just becomes part of your life, so much so, that you eventually will stop noticing it altogether. In the case of emotional pain, people will then say you have “gotten over it”. So which one is it?

* * *

Ma vaatasin eile ühte filmi, kus oli üks silmapaistvalt õnnetu perekond. Iseäranis jäi sellega silma ema, kes pidada filmistsenaariumi järgi psühholoog olema. See tundus mulle iseäranis irooniline. Ka päriselus on inimesi, kes on lihtsalt nii sügavalt õnnetud, et ei saa endaga hakkama. Ainuke viis, kuidas nad enda elu taluda suudavad, on seda õnnetust väljapoole pritsida – katta sellega ümbritseva ja inimesed, et neil oleks ka vastik ja õnnetu ja temal selle võrra vähem. Eitamatu on see, et aeg-ajalt on selline asi täiesti õigustatav, st selle sügavalt õnnetu inimese elus on olnud piisavalt palju õnnetuid juhtumisi, et tema õnnetuolemist selgitada. Siis ütlevad teised, et tema raske elu on selle tinginud ja see on arusaadav.

Ma usun tugevalt sellesse, et kui sa vihkad, jälestad oma elu ja loodad pigem hommikuti mitte ärgata, kui ärgata omaenda maailma, siis on aeg see maha lõhkuda. Kui sa oled abielus kellegagi, keda sa vihkad, siis ära palun ole. Ma olen selliseid olukordi omaenda tutvusringkonnas taluma pidanud, istuma samas ruumis inimestega, kellest üks üritab teist igal võimalusel sitaga üle kallata, ja mõelnud, et kallid sõbrad. MIKS. PALUN. Mine lahku, otsi uus töö, või koli ära. Jah, see on hirmus. Sa ei tea kohe, mis sinust saab, või mida sa tegema pead. Aga kui see esimene hirm üle läheb, ja sa järsku leiad, et ei olegi enam vaja enda hinge sittuda, või selle leevendamiseks seda teistele teha… Siis sa oled vaba. Nagu langevarjuhüppega. Esimene sekund peale seda, kui sind lennukist välja kukutatakse, lööb su aju ette suure hoiatuse ja sa peaaegu kuuled, kuidas see sulle “MIDA. SA. JUST. TEGID.” karjub. Aga siis sa saad tuule alla ja õige asendi sisse… Ja sa ei ole mitte kunagi nii vaba olnud. Ja tegelikult tead alati, mida peaks maha lõhkuma. Neid on väga lihtne ära tunda – need on suured ja punased ja sa vihkad neid.

* * *

Ma olen tagasi kodus. Mu elus on hetkel asju, mida ma muuta tahaks, ja siis on asju, millega ma olen rahul. Väga rahul. Muutmist vajavad asjad on töös. You just wait!

Mul on hea meel kodus olla. Siin on… kodune. Oodatult igatsen natuke ka Hawaiid, aga pigem ikka nii, et ma võtaksin kõik omad kaasa ja siis läheksin tagasi. Küll aga kutsuvad mu nime juba London ja LA ja New York ja New Orleans, ehkki koheseid plaane ei ole ühekski. Tahaksin uuesti minna Cambridge’i ja jalutada mööda ilusaid parke ja juua Pumpkin Spice Lattet, aga kõik muu võiks teistsugune olla. Nagu ta tegelikult ongi.

Ja see ehk ongi hea.

Oh, c’est la vie, maybe something’s wrong with me

But oh, at least I am free, oh, I am free.

Rudimental – Free ft. Emeli Sandé

Living Aloha

This post is in English, because I believe there are people who’d like to read it, but don’t speak Estonian. However, all the people who have the means to read it, do speak English. So it’s a nobrainer, really. 

When I first came here and walked down the streets in Waikiki, I remember giggling like crazy, because there were all these palm trees everywhere, like there’d just be one casually growing out of the ground in the middle of the sidewalk, and people kept just walking and not even noticing that there are freaking PALM TREES growing out of the ground, acting like that’s a completely normal thing. And now, the end of July is nearing and I’ve been here for almost two months and I realized one night I am one of those people now too. I don’t notice anymore.

Some days here are better and some are not so good. Some days, I have fun at work, with my customers and my colleagues, and I come home thinking it’s so cool here. Or I go for a walk or a hike, which, admittedly, I do rarely these days, as I am usually working during the hours when both the temperature and density of population are tolerable here in Waikiki. Or something happens or a sight is seen or a thought enters the mind. Something happens and I stand back and the realization hits me of where I actually am and how this island and this time here is actually perceived by others. How it perhaps should be perceived by everyone all the time. And I believe that wholeheartedly, for a little while at least.

But then there are also days where I just come home, feeling lousy about everything, missing all of My People who I left behind in this quest for eternal happiness in an island paradise. Let it be said, of course, that I view the word “eternal” here the same way John Green views infinities, namely some infinities are bigger than other infinities.

I do want to say this: I have never regretted coming here. Although it may not have been the experience I thought it would be, or the one others think I am having, it’s invaluable nevertheless. But sometimes I do hear the ridiculously over-the-top optimistic chant of “Best summer ever!” which has begun to sound like a mockery in some mouths and think “Man, what I would give right now to just be Home home and picking blackcurrants in my grandmother’s garden. That might be even greater.”

At the end of the day, I guess I just miss it. Home and Home home, where I can’t go this summer, and My People and my dogs, my bed and my job and fridge that has all the food I like in it.

I have figured out what went “wrong”, too. What others back home are forgetting, and what I forgot in the excitedness of coming here, is that paradise is paradise when you have to do nothing else but enjoy it. It is different when you have to actually LIVE here, make a life for yourself. Because life is always at least a little uncomfortable. There are problems to solve and fires to put out and jobs to find and maintain, rents to pay on time and paydays to wait for. Life as a whole, I have found in my mere almost-two-months of existence away from my “usual life”, is remarkably alike no matter where geographically you live it.

But of course, OF COURSE, it isn’t all that bleak. I mean there are TONS of little things that make me happy on any given day, that make me happy I decided to do this – that actually make this experience invaluable. Like I would have never seen this middle-aged black homeless dude that lives somewhere in the near vicinity of Kuhio Avenue, who is without the doubt the most FABULOUS human being I’ve ever seen in my life. Everything about him just screams fabulous. And that statement stands even though I’ve seen him in a pink thong and what looked to be a little girls’ pink tank top, so you know I mean it. I would have never found out that Japanese seem to think sunlight is fatally toxic in any and all quantities, because they cover up every surface of their body, even wear gloves (I kid you not), take an umbrella to make sure no sunlight gets to their upper body region at all and then go to sit in the sun at the beach. When they swim, they mostly swim in clothes. I also wouldn’t have found out that there’s a free beach workout you can join, led by a guy called Mark, who everyone calls Marky Mark. He seems a little less annoyed by that than Mark Wahlberg, but only slightly. Marky Mark’s super cool though, as are the rest of the people at the group. And there’s this guy who dresses up as Santa and carries a violin with him and gets people to take pictures with him for money. OH, and yesterday, a Japanese couple who were taking their wedding pictures, came to the cookie store I work at to take some there (why, one might wonder) and decided I was just so exotic-looking with my light blonde hair, super blue eyes and pale skin, they had to have me on their wedding photo. Me and the store manager, Jared. So I am a Japanese wedding accessory now.

And to those wondering if I am tanned now – of course not. At best, you could say I am human-colored. I don’t glow in the dark anymore, at least. Inks, darling, you can still happily search for the palest person in the room and find me without fail when I get back.

Vol 1. You may see more, you may not. We’ll see how it goes.

I have faith August will be better.

I love you, my lovelies. I miss you.

‘Cause you get lighter the more it gets dark.

Coldplay – A Sky Full of Stars

To survive it, you’d have to be as mad as a hatter.

elevant… which, luckily, I am.

Tere, poisid ja tüdrukud. Ma tahaks teile pikemalt kirjutada, aga ma hästi ei saa. Miks ma ei saa, sellest aga postitangi! Niisiis, the madhouse I call my life, ehk asjad, millega mul momendil rohkem või vähem tegeleda tuleb:

1) Koerad – kõige tähtsamad. Ootavad mind alati kodus, kui mind ei ole ja ma süümekatesse suren, et nad üksi peavad olema. :(

2) Töö – classic. Sama koht, sama aeg, sama töö, mida ikka naudin!

3) Kool – vahel on teist, paraku nõuab tegelemist!

4) Trenn – jõuan kahetsusväärselt vähe ja mus võtab vaikselt maad paanika, et pean juba aprillist selle ära lõpetama… NNNNOOOOOOOOOO :(

5) Rebasenädala korraldamine, olen nimelt juba natuke aega TÜÜEs ja mul õnnestus end jebida rebasenädala projektijuhiks. Nüüdseks olen juba aru saanud, mida ma tegema pean. :D Asjad edenevad väga hästi!

6) Praktika. Kus ja mis ja miks ja millal, räägin kunagi hiljem, sest see on väga uus uudis, aga olen hüpersuperõnnelik, et suutsin sebida!

7) Hawaiile sõit. Tõesti, sõidan selleks suveks Hawaii kuuma päikese alla elu nautima! (Jah, Studenttouriga, miks te seda kõik küsite? :D) Piletid on ostetud ja asjad on liikumises aga no püha issand kui palju pabereid ja jauramist on, et üks idaeurooplane USAsse võiks minna. Blah, laske mind lihtsalt kohale! :(

8) SÕBRAD. Armastan kõiki ikka sama palavalt ja pealetükkivalt, aga oman vähem aega hängida, kui tahaks. Täpsemalt öeldes olen sotsiaalse elu tööga ühildanud, sisuliselt.

9) UNI. Last but certainly not least.

 

Tjah. Tegelikult tahaks veel Indiefestile vabatahtlikuks ja kõige ülalmainituga umbes 50% rohkemgi tegeleda (et ikka üle 100% saaks!)…

Ma loodan, et teie kevad on sama ilus kui minu oma, aga et teil on aega ka kevad südamesse lasta, sest ma ütlen ausalt, mul küll ei ole. Ükspäev nägin lambist isegi James Deeni unes. Kui ma ütleks, et ta on momendil kõige lähem asi mehele mu elus (ja temagagi “kohtun” ma õige harva), siis see oleks kurb, aga tõsi. That should say all.

Peace, särasilmad!

Give me freedom, give me fire. Give me reason, take me higher.

K’naan – Waving Flag

Come share your light. It makes me shine.

letitgoMa olen alustanud ja pooleli jätnud nii palju blogipostitusi. Ma ei tea isegi, miks.

Asju juhtub koguaeg. Mingeid asju, häid või halbu või neutraalseid. Isegi naljakaid ja lambiseid juhtub. Aga, klassikaliselt, kui minult paluda, et ma räägiks, MIS siis on juhtunud, siis ei tule korraga mitte midagi pähe. Mu pisike leibkond suurenes, see on ehk suurim muutus. Enne oli mul üks koer, aga nüüd mul on kaks, ja Audrey on lõpmata lahe ja oma ja samas ma natuke ootan, et ta flashforwardiks kaks aastat ja oleks suur koer. Aga ma olen ilmselgelt lihtsalt kannatamatu. Kannatlikkus ei ole kunagi minu voorus olnud. Igatahes on siiski tunne, nagu ta alles oleks tulnud, aga kui ta tuli, siis ta oli kolmandik Alfiet. Nüüd on ta turjast Alfiest kõrgem. Whoops!

Suures plaanis muid muutusi ei ole, elus on üsna tavapärane. Töö on ikka, kool on ikka, sõbrad on ja kedagi isiklikku ei ole. Jätkuvalt ei saa ma vahelduva eduga aru, kas ma tahaks et oleks või ei tahaks, et oleks, aga praegu on nii ja ma tegelikult usun, et vähemalt momendil see on kõigi jaoks parim variant. Mul on siiski mu sõbrad, keda nähes ma kilkan vahest ja olen lõpmata õnnelik ja kes mu tuju alati heaks teevad ja kui ma olen tööl ja haige, siis tulevad ja on minu asemel tööl, kuigi nad peavad ise järgmine hommik oma tööl olema.

Aga see tunne, mis mul eelmise postituse ajal oli, on igatahes efektiivselt kadunud. :) Ma olen taas nii rahul, nagu ma julgen olla, ja kahtlemata on maailm palju värvilisem koht kui see tol ajal oli. Motivatsioon on nagu on, aga selle panen natuke ka kevade arvele, sest kevadeti on mu ADD alati natuke hullem. Mitte, et mul TEGELIKULT ADD oleks, aga saate aru küll, mis ma silmas pean. Ma ootan nõrkemiseni suve ja kõike seda soojust ja rõõmu, mida see mulle toob. Ma ei kahtle hetkekski, et natuke igatsen ennast pooleks ka, sest 12h ajavahe juures on mingit püsivat suhtlust hoida raske, aga ma tean, et me saame hakkama. Kõik, kellel on vaja, saavad suheldud. Ja ma usun, et tegelikult ongi aeg-ajalt hea, kui saad millegi abil terad sõkaldest eraldada. :)

Mul on nii palju asju, mida ma tahaks teha. Nii palju tätoveeringuid, mida ma tahaks teha ja nii palju festivale kuhu ma tahaks minna ja nii palju kohti maailmas, nii palju asju, mida tahaks praegu juba jõuda teha, aga ma kardan endale juurde kuhjata, sest praegu on juba natuke raske juhus vahepeal. Aga samas ma täiega tahaks Johhit teha ja olla nii tegev kõiges, et inimestel jääb karp lahti, et kuidas ma elus olen veel. Ambitsioonid on ikka mõrrad küll, ma ütlen!

Ma olen väga tänulik, et mul on inimesed, kellele ma päriselt meeldin, sest ma olen mina. Kui sa, hea lugeja, tunned, et sa oled üks neist, siis tea, et ma olen sinu olemasolu üle mu elus tänulik. VÄGA. Ja ma armastan sind ja teid ja kõiki. Isegi kui ilm on mittekevadine ja külm ja tuju on nukker või muidu paha. Isegi siis.

You won my heart without a question. Don’t wait for life!

Mapei – Don’t Wait

Aastast 2012

Näen, kuidas kõik kirjutavad blogisse või fesarisse või kuskile, et 2012 oli nii hea ja nii tore. Kuidas kõik muutus ja paar korda olen isegi näinud avaldust, et kui maailm olekski lõppenud, siis see oleks selleks hea aasta olnud. Ja ma lihtsalt loen seda ja istun ja mõtlen, et… kas ma olen ainuke, kelle jaoks 2012 midagi erilist polnud?

Anette küsis mu käest mõned päevad tagasi, et mis oli 2012 parim moment. Et milline hea asi juhtus, mis mulle eluks ajaks meelde jääb. Ja mul ei tulnudki mitte midagi meelde. Midagi murrangulist ei muutunud, midagi suurt ei juhtunud. Ja see kõik kajastus selgelt ka minu blogimissageduses. :)

Väiksemaid toredusi oli muidugi ikka. See, et ma Inksuga vähem kui aasta tagasi kohtusin, ei taha väga pärale jõuda, sest no ilmselgelt me tegelikult teame üksteist kuidagi terve elu. Ma kolisin ühe korra oma koju Õnnes ja siis veel teisegi korra oma koju Laial, mis mõlemad olid toredad. Ma nägin Karlovas elatud 7 kuu jooksul rohkem siile, kui eales varem, ja see oli nii äge. Ja lõpuks läks ära midagi, mida ma vahepeal arvasin, et ei lähe kunagi. :)

Lõppkokkuvõttes, all is well. We put one foot in front of the other ja saame kõigi asjadega hakkama. Ja jääme ootama, mis uus aasta meile toob ja loodame, et ta on meie vastu lahkem.

Armastan teid ikka.

When your dreams all fail and the ones we hail are the worst of all…

This is my kingdom come.

Imagine Dragons – Demons

Extremely loud and incredibly close

Mõtlesin, et annan ainult natukeseks teada, mis toimps. Hetkel suurt midagi, viimased paar päeva on tervis vähe käkkinud, aga nüüd on juba päris okei. Homme kooli ja siis kohtumisele ja siis tööle. Mis tuletab meelde, et tegelikult peaks vist magama minema, sest varsti tuleb jälle tõusta ka. :) Aga mul on nüüd arvutiks Mac ja ma olen rahul ja mul on veel uudiseid, millest ma teile õige pea pikemalt räägin! Kuu lõpus veel väike käik Kopenhaagenis ja siis on juba täitsa paras aeg uudisteks. :)

Üldiselt on jälle kakutud teadmata inimese poolt üles teemasid, mida ei ole tegelikult mujal olemas, kui ainult mõne peas, ja siis ma olen natuke pidanud sellega tegelema, kuigi tegelikult ei viitsiks. Aga mis seal ikka. Ma saan tegelikult sellest aru, kuidas mingid asjad oma peas maailmatusuurteks paisutatakse (enamasti mitte meelega) ja siis järsku see asi sulle hästi oluline tundub, aga kõik teised vaatavad, et issand, mis tal viga hakkas…

Aga tegelikult seoses tervise tulekuga tuli arusaamatust kohast tagasi ka eelnevalt arusaamatusse kohta kadunud meelerahu, mille puudumine natukeseks päris ärevile ajas. Aga nüüd on kõik jälle lill. Ja mõtlen, et naljakas kohe, kuidas osad inimesed suudavad oma mainet sekunditega maha teha, siis ehk nädalatega kasvatada ja siis jälle sekunditega maha teha. “Religion – narcissism” peaks päriselt ka legit olema.

Hetkel ootan lihtsalt hästi nädalavahetust ja sünnipäeva ja head comedy’t. Ma loodan, et teil on kõik hästi tore ja kevad tuleb ja kõik on selle üle rõõmsad. :) I mean, isn’t smiling just the best thing?

I’ve got the magic in me.

Walk Off The Earth – Magic (B.o.B. cover)

Tougher than a lion

Bwhaha, kerge nalts ainult, mina olengi lõvi tegelt. :D

Aga… tähendab… et kus ma siis käisin? Nooh… kus on sellised vaatamisväärsused?

Õige! Inglismaal! Ja täitsa Londonis ma käisingi. Nimelt on mu tööandja Möku tore väga mitmel põhjusel, üks neist juhtus aga ka see olema, et oma sünnipäeva puhul (mis oli detsembris) otsustati Möku kulul terve kollektiiviga neljaks päevaks Londonisse lennata. Ja nii me siis lendasime. Ja oli väga äge. Käisime niisama ringi ja šoppamas ja paljudes Londoni pubides ja üldse. Ja mulle London väga meeldis. Seal oli väga soe ka, 0-kraadi ligi. Kui ma Tallinnast lahkusin, siis seal oli hommikul vist mingi -18, niiet tegelt oli see vaheldus tore. Tagasi jõudsime koduse -8 kätte ja see oli ka tore. Ma olen ikka läbi ja lõhki talveinimene. :)

Aga muidu kui see välja arvata, siis vahepeal, jaanuaris tegelt, oli mul sess ära ja ma elasin selle üle! Kusjuures isegi täiesti arvestatavate hinnetega. Eriti uhke olen ma rahvusvaheliste suhete A üle. :) Ilge sebimine oli küll, ja peale seda tuli nii hull lebo, et paha hakkas. Tegelt ka. Nii igav pole mul ammu olnud, sest nädalate kaupa ei olnud MITTE MIDAGI TEHA. St jah, tööl ikka käisin, aga mitte ka ju iga päev. Ja nii ma käisin kõigile pinda ja otsisin võimalusi midagi teha. Aga isegi selle aja elasin üle ja siin ma nüüd olen. Käin koolis ikka (sel semestril on mul kool üldse ainult esmasp-kolmap… Nutke aga, gümnaasium…), tööl, sõpradega väljas ja olen muidu mõnus. Casual värk, st.

Viimasel ajal päris rutiini ära kiskunud. No mitte päris siiski, sest ma olen mina ja suudan ikka midagi välja mõelda, aga päris halb on. Õnneks ma vähemalt saan uusi sõpru ja taasavastan uusi, niiet leidub inimesi, kellega asju ette võtta. Välja arvatud neljapäeval, kui ma ei leidnud kedagi, kellega Läbi Linna kontserdile Mökusse minna. Mõtlesin, et fain, olen siis loner ja lähen üksi. Millegipärast on Mökus aga selline naljakas asi, et kui sa lähed üksi mõttega 1 siider teha ja maksimum paari tunni pärast koju tagasi tulla, siis nendest õhtutest tulevad just need kõige rohkem lappama minevad ÜLDSE. Ja Möku tõestas oma võimekust taaskord. Bänd ise oli muidu väga-väga hea. Ma rohkem ei julge sellest õhtust rääkida. :P

Sel reedel oli teadupärast vabariigi aastapäev (palju õnne, armas Eesti, tagantjärgi ka!), mille puhul me Johannaga Möku väga ilusaks tegime. Ja kusjuures tõesti oli väga tore. Inimesi käis mõnusalt, mingeid draamasid ei olnud, külastajad olid toredad jne. Laupäev aga oli põhimõtteliselt reede vastand. Tegu oli Comedy Nightiga, niiet rahvast tuli juba suht kohe hästi palju. Ja jäi hästi palju lõpuni välja. Comedy ise oli parim, mida ma kunagi näinud olin, kõik osalejad suutsid hästi kildu rebida. Või siis oli hapnikupuudus mõjusam, kui arvata oleks osanud, tagantjärgi ei saa kindel olla. Igatahes, ka peale sulgemist jätkus Mökus afterparty x kellani. Mis kellani täpselt, ma ei tea, mina lahkusin umbes poole 5 ajal. Ja siis oli pidu veel täies hoos. Ühesõnaga, nii head tööõhtut pole üle tüki aja olnud!

Muus mõttes ei oskagi nagu väga midagi rääkida. I’m… good enough. :) Päris vapustavalt ei lähe, aga väga vinguda ka ei saa. Vaatan, mis saab, nagu binokkel! Ja tunnen, kuidas Lovely pohhuism vaikselt mullegi nakkab. Oleks naljakas, kui ma nii tuim ei oleks. Ja uni on ka.

Aga teie olge tublid! Varsti kirjutan teile jälle. Loodetavasti on siis kõik asjad juba paremad. :)

Stars hide your fires, these here are my desires and I won’t give them up to you this time around.

Mumford and Sons – Roll Away Your Stone

I will hold on hope

Ma ei ole tegelt välja surnud, ausalt. Aga mul ei ole vist midagi väga head öelda olnud või ma ei ole osanud seda väga heasse vormi panna. Või midagi sellist. Ma ei tea tegelt. Aga varsti ma olen vähem surnud ja rohkem blogiv, I promise! Sest juhtunud mõni asi ikka on. Sel nädalavahetusel (tegelt reede kuni esmaspäev) ma olen ära, Eestist ära! Jätan teile cliffhanger ja ei ütle kuhu või miks ma lähen, ja kirjutan sellest hiljem. Küll aga ütlen, et see on üliAWESOME ja te tegelt ka tahate sellest pärast kuulda. Niiet soovitan lainel püsida ja järgmise nädala jooksul siia tagasi tulla.

Eelseisva sõbrapäeva puhul olgu kohe ette ära öeldud, et I love you all, palavalt, kirglikult ja veits pealetükkivalt, and that’s just how I am. And you love me for it, isegi kui seda vahel meelest läheb. :)

So come out of your cave walking on your hands and see the world hanging upside down.

Mumford and Sons – The Cave