Trying to reach the things I can’t see

Tere kõigile, kes on alles jäänud. Ma tean. Ma olen jälle nii kaua ära olnud. Tõele au andes ma ei ole PÄRISELT ära olnud, aga ma olen kirjutanud rohkem sellistesse kohtadesse, kuhu kõik ei saa. Sest… Sest. Sest need asjad, millest mul viimasel ajal vaja kirjutada on, on need, mis on vaja peast välja saada, aga mitte teiste peadesse. Loodan, et andestate.

2015 algus ei ole minu vastu paraku väga palju leebem olnud. Ma isegi ei jaksa väga pikalt rääkida, mis, miks ja kuidas, aga… 2015 algus ei ole minu vastu paraku väga palju leebem olnud. Sellegipoolest, lootus säilib. Ja tegelikult tehtud on päris palju päris lahedat. On sõpru, uusi ja vanu, on väljaskäimisi ja kodusolemisi, teejoomisi ja praazdnikuid. Rõõmust kilkamisi ja totraid ebaõnnestumisi, mis naerma ajavad, ja pingelisi neljapäevahommikuid ja tõsiselt huvitavaid loenguid, top-notch elamusi kossuplatsi juurest ja väljaspoolt.

Mu ellu tuli ka näiteks tennis, mida ma olen alati eemalt piidlenud, nüüd siis tekkis võimalus ka asja lähemalt näha. Tean nüüdseks, kuidas reketile overgripi peale panna, kuidas tennisereketit keelestada ja laias laastus ka, kuidas reketit valima peaks. Õnnetuseks seda, kuidas mängida, ma nii hästi ei tea. :D Võinoh, okei, see pole tõsi. Mu treener on väga hea, kõikevõitva optimismi (“Okei, sa ei saanud pihta, aga tehnika oli õige!”) ja lõputu kannatlikkusega. Ja mul on nii halb tunne, sest ma TEAN ju tegelikult küll, lihtsalt… see ei rakendu. Ja, klassikaline kannatamatu mina, ma ei suuda sallida, kui ma milleski halb olen. Kõik coping mechanismid olen ära proovinud ja ükski ei tööta ja samas ma ei saa enam pooleli ka jätta, sest ma ei taha selles halvaks jäädagi. Raske juhus on sellega, aga tuleb vist edasi pusida ja loota, et ühel hetkel juhtub mingi maagia ja ma suudan oma teoreetilisi teadmisi praktikasse ka panna. Ja mitte enam testida, kui kaugele treeneri kannatust venitada õnnestub. But at least he’s laughing with me.

Otsin ikka oma kohta, igasuguses mõttes. Jõudsin suuremat sorti avastuseni oma äraflippimise ja üldiste quirkide osas, aga kahjuks juhtus see… tol hetkel liiga hilja. Natuke liiga hilja. Ja mul on tagasi mõeldes siiamaani NII kahju, sest… Oeh, sest tegelikult on viga puhtalt minu oma, ja võiks siis ju ka vaid mind mõjutada. But no. The world is not that kind.

Õpin iga päev, nii palju. Mõnes mõttes ma näen seda, miks nii öeldakse, et kõik tulevad ja õpetavad midagi. Ma tahan aktiivselt iga päev paremaks inimeseks muutuda, ja tunnen, kuidas osad inimesed mind selles aitavad. Ja siis tunnen ka, kuidas osadele inimestele tahaks lauaga näkku anda, aga noh, ma ei saa ju iseennast ka TÄIELIKULT minetada, eksole. :D Rõõmsaid (ja vähemrõõmsaid) äratundmishetki olen korduvalt saanud, sest muidu olgu mis on, aga iseloomu poolest olen küll tugevalt oma isa laps. And lord have mercy neile vaestele hingedele, kes minu isa suudavad kapitaalselt välja vihastada. Ehkki ma olen selgelt tema iseloomu oma ema omaga pehmendanud, siis noh… Jah. Olafil on õigus, kui ta räägib, et vot see tüdruk? Kui sa peaks tema päriselt närvi ajama, siis on sul probleem. Ja sa ilmselt nutad ka varsti.

Aga tegelikult, päris-päriselt ma ikkagi nii ootan ja loodan, et õnnelik aeg tuleb varsti, õige varsti, ja elu stabiliseerub, kaob ära see hullumeelne keeristorm. Seda tõesti niivõrd… niivõrd igasuguses mõttes. Tunnen, et olen nüüd küll terve selle eluaja karmavõlad tagasi maksnud. Kas ma saan palun korraks maha istuda ja puhata? See oleks nii tervitatav. Ma oleksin nii tänulik.

Ikka ja jälle ütlen ma seda, mida ma ikka öelnud olen: my life might not be great right now, but don’t doubt me. MY LIFE WILL BE GREAT.

Am I wrong for thinking out the box from where I stay?

Nico & Vinz – Am I Wrong

2014

Leidsin selle kunagi eelmisel aastavahetusel kelleltki, vist oli Daki. Siis selle täitmiseni ei jõudnudki, aga nüüd on 1. jaanuar 2015, mul on igav ja magama ei julge jääda, sest kardan taas unes näha kedagi, kes mu hinge valutama paneb. Niiet meem it is!
* * *

1. Mida sa tegid aastal 2014, mida sa polnud varem teinud?

HAWAIIIIIIIIIIIIIIII. Klassikaliselt, seal olles ehk seal olemist niivõrd ei hinnanud, aga nüüd näed aeg-ajalt unes, et käin Hawaiil ja süda täitub rõõmu ja nostalgiaga. Tahan kindlasti kunagi tagasi minna.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei mäleta, et ma oleks mingeid lubadusi andnud, ilmselt, sest et ma aimasin, et ma kas: a) unustan nad ära, b) otsustan, et polegi nii tähtsad. Mu suurim soov oleks kasvatada rohkem casual suhtumist ja jätta maha ülemõtlemist, aga ma kardan, et see pole nii lihtne.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Eehm, ei. Tuttavad sünnitasid küll tho. :)

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Õnneks mitte.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2015, mis puudus aastal 2014?

Püsiva(ma)t õnnelikkust. See kehtib aastast aastasse. 2014 ei olnud mu vastu väga helde, aga ehk läheb seekord õnneks.

6. Mis riike külastasid?

Soome, UK, USA. Rohkem vist ei olnudki?

7. Mis kuupäev aastast 2014 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Hmmmmmmmmmmm. 25. aprill jääb meelde, sest ma jätsin seda endale meelega meelde, aga muidu… 5. sept ehk, kui ma Tartusse naasesin, kõik olid nii lõpmata armsad ja Keiu ja Siltz tegid selle (ja Juss tegi pilti, kui minust lõpuks lahti lasi):

tereMaria

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

LANGEVARJUHÜPE. Aga ka üleüldse Hawaii.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Et väljusin enda kontrolli alt rohkem, kui võiks. Igasugustes erinevates mõtetes.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Mitte midagi tähtsat. Hawaiist saadik kusjuures olen haigusevabalt üle elanud kõik taudid, mis teisi murravad. D-vitamiin teeb imet.

11. Möödunud aasta parim ost.

Audrey? :D

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Paavst Fransiscus. Ma ei tunne mingit soovi katoliiklaseks hakata, ei tunne tema esindatava religiooniga ühtekuuluvust, aga damn, see on täiega tuus paavst. :D Ja julgus öelda neid asju, mis kõigis sinu selja taga kahtlusi tekitavad, porisema ja halvustavalt pobisema panevad, on võrdväärselt tuus.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Oh god, so many people. Terve 5. oktoobri seltskond, näiteks.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Elamisse, ilmselt. Hawaii alla ilmselt ka. Kahju ei ole.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Niiiiiiiii palju asju. Ilusad asjad ja inimesed; äraminek ja koju tulek; see, et maailm on nõnda ilus.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2014 meenutama?

Magic – Rude on küll laul Hawaii suvest, sest see oli seal igal pool. Aga üldkokkuvõttes, terve aasta peale on “Free” Rudimentalilt minu laul.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Hea küsimus. Ilmselt umbes sama. 

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem.

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Not have given a shit, seda oleks võinud kindlasti rohkem teha, ja lihtsalt nautida.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Muretsenud ja üle mõelnud.

20. Kas sa armusid aastal 2014?

Loodan väga, et mitte.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Ühtegi ei kvalifitseeriks selliseks.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

Sama, mis ikka – Sherlock, Scandal (ehkki viimane vajub täiega ära). How To Get Away With Murder on päris hea uus. 

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

“Vihkamine” on väga tugev sõna. Ei kasutaks seda. Aga ma usun küll, et maailm oleks rikkam, kui mõned inimesed ei teeks asju, mis nad teevad.

24. Parim raamat, mida lugesid?

The Fault In Our Stars, vist. Nagu ikka, kui meenutama peab hakkama, on pea tühi.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Mingit tervet bändi vist polegi, kelle oleksin tühjast kohast eelmisel aastal avastanud. Suurim muusikaline kogemus oli OneRepublic Tallinnas, kindlasti.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Ma tahan koguaeg palju asju. Osasid, sealhulgas suuri ja tähtsaid, vahel saan ja vahel ei saa. Sel aastal… pigem ei saanud.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Guardians of the Galaxy tuleb eredalt meelde.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 22, olin oma sünnipäeva hetkel Lilyga Waikiki rannas ja me tegime shotte ja sõime red velvet muffineid. Üks parimaid sünnipäevi oli mul. :)

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Rohkem õnne. Aasta viimased kuud õpetasid mulle seda, et sa võid ise end pooleks rabeleda, aga kui ei ole õnne, siis ei pruugi sellest ka mingit kasu olla.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Whatever the hell I feel like.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Mina ise. Ja Juss. Juss on asendamatu. Ja teised sõbrad, kes on samamoodi asendamatud.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Benedict Cumberbatch, ma arvan.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

LGBT õigused.

34. Keda igatsesid?

Niiiiiiiii palju inimesi! Koguaeg igatsen kedagi, sest kõiki Mu Inimesi ei ole ju kunagi minuga. :)

35. Kes oli parim uus tutvus?

Ei tahaks mingit pingerida teha. Oli hästi palju lemmiktutvusi.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2014 õpetas.

Kogemused, kogemused, kogemused. Need maksavad palju, aga õpetavad kõike.

This world ain’t exactly what my heart expected

Väga suvaline fakt teile minust: mulle meeldib bussiga sõita. Vahet ei ole, millise bussiga. Ma olen väiksest saati seda teinud ja ei kujuta midagi muud ettegi, aga see ei ole see põhjus. Mulle meeldib sellepärast, et see on minu mull. Ma istun rahulikult, omaette, ma saan kuulata muusikat või mõelda või teha midaiganes, mitte keegi ei oota, et ma nendega suhtleksin ja see on hea. Mind häirib, kui ma kellegagi koos pean sõitma ja mind häirib, kui mu peatus kätte jõuab ja ma maha pean minema. I don’t understand people who hate public transport.

* * *

“I never got over it, but I got used to it.”

Isn’t that the case with pretty much anything. Losing a loved one, going through a break-up you never wanted to happen, or just plain old being hung up on someone you never had to begin with… Of course, most of all the first. The loss of someone dear to you… It isn’t something to get over. You never do. It stays with you always, but like anyone living with permanent physical pain will tell you, it is possible to get used to pain. It just becomes part of your life, so much so, that you eventually will stop noticing it altogether. In the case of emotional pain, people will then say you have “gotten over it”. So which one is it?

* * *

Ma vaatasin eile ühte filmi, kus oli üks silmapaistvalt õnnetu perekond. Iseäranis jäi sellega silma ema, kes pidada filmistsenaariumi järgi psühholoog olema. See tundus mulle iseäranis irooniline. Ka päriselus on inimesi, kes on lihtsalt nii sügavalt õnnetud, et ei saa endaga hakkama. Ainuke viis, kuidas nad enda elu taluda suudavad, on seda õnnetust väljapoole pritsida – katta sellega ümbritseva ja inimesed, et neil oleks ka vastik ja õnnetu ja temal selle võrra vähem. Eitamatu on see, et aeg-ajalt on selline asi täiesti õigustatav, st selle sügavalt õnnetu inimese elus on olnud piisavalt palju õnnetuid juhtumisi, et tema õnnetuolemist selgitada. Siis ütlevad teised, et tema raske elu on selle tinginud ja see on arusaadav.

Ma usun tugevalt sellesse, et kui sa vihkad, jälestad oma elu ja loodad pigem hommikuti mitte ärgata, kui ärgata omaenda maailma, siis on aeg see maha lõhkuda. Kui sa oled abielus kellegagi, keda sa vihkad, siis ära palun ole. Ma olen selliseid olukordi omaenda tutvusringkonnas taluma pidanud, istuma samas ruumis inimestega, kellest üks üritab teist igal võimalusel sitaga üle kallata, ja mõelnud, et kallid sõbrad. MIKS. PALUN. Mine lahku, otsi uus töö, või koli ära. Jah, see on hirmus. Sa ei tea kohe, mis sinust saab, või mida sa tegema pead. Aga kui see esimene hirm üle läheb, ja sa järsku leiad, et ei olegi enam vaja enda hinge sittuda, või selle leevendamiseks seda teistele teha… Siis sa oled vaba. Nagu langevarjuhüppega. Esimene sekund peale seda, kui sind lennukist välja kukutatakse, lööb su aju ette suure hoiatuse ja sa peaaegu kuuled, kuidas see sulle “MIDA. SA. JUST. TEGID.” karjub. Aga siis sa saad tuule alla ja õige asendi sisse… Ja sa ei ole mitte kunagi nii vaba olnud. Ja tegelikult tead alati, mida peaks maha lõhkuma. Neid on väga lihtne ära tunda – need on suured ja punased ja sa vihkad neid.

* * *

Ma olen tagasi kodus. Mu elus on hetkel asju, mida ma muuta tahaks, ja siis on asju, millega ma olen rahul. Väga rahul. Muutmist vajavad asjad on töös. You just wait!

Mul on hea meel kodus olla. Siin on… kodune. Oodatult igatsen natuke ka Hawaiid, aga pigem ikka nii, et ma võtaksin kõik omad kaasa ja siis läheksin tagasi. Küll aga kutsuvad mu nime juba London ja LA ja New York ja New Orleans, ehkki koheseid plaane ei ole ühekski. Tahaksin uuesti minna Cambridge’i ja jalutada mööda ilusaid parke ja juua Pumpkin Spice Lattet, aga kõik muu võiks teistsugune olla. Nagu ta tegelikult ongi.

Ja see ehk ongi hea.

Oh, c’est la vie, maybe something’s wrong with me

But oh, at least I am free, oh, I am free.

Rudimental – Free ft. Emeli Sandé

Living aloha 2

sandysSo since an alarming amount of you decided I am alone, miserable and on the verge of depression after reading my last post, let me assure you, I most certainly am not. Not even alone, which annoys me somewhat sometimes. SO, in conclusion, I have decided to dedicate this entire post to things I love about Hawaii, Honolulu and/or Waikiki. This is not a complete list.

1) It is GORGEOUS. I don’t mean just pretty, it is absolutely breathtakingly gorgeous. This part of the paradise holds true no matter how poor I get or how annoyed I am with people. Every single freakin’ sunset is like someone (cough) decided to take up painting and became really good at it. The sky is bluer than I thought possible, the ocean looks LITERALLY LIKE ON THE PICTURES I always thought were photoshopped and the sand really is that white. Surfboards that bright and people that tanned.

2) Kind of connected to the last one – your instagram pictures don’t need filters anymore. Filters make the picture look worse, not better. Go take a look at the pictures I’ve posted in Facebook – none of them have had anything done to them. No fixing the colors, nothing. If you’re a photographer, YOU. MUST. COME. HERE.

IMG_2045

3) The nature is marvelously different. I went hiking a little while ago (and vlogged it, but AFTER getting the footage on my computer, I realized I have nothing to edit it on) and we went down this strange path right off a super touristy viewing platform (the view was amazing, of course), went down a ladder, under the freeway and ended up on this cobbled road that king ??? had had built way back when Hawaii was still a monarchy. Now you go along this road until you take a turn into the jungle, full-on movie jungle, in a place that doesn’t seem like it was meant for anyone to take a turn there, you hike 25 minutes and violá – a waterfall. Also you go through what is essentially a 50m tunnel inside a maze of branches, and you maybe almost fall to your death because it rained the night before and the narrow path is now covered in mud. And yes, there are palm trees everywhere in the city, and if the tree is not a palm tree (the chances are like 70-30 that it is tho), it’s one of those trees that you see in African films where it’s looks like a triangle – really wide up top and narrows down to just a trunk.

4) Asian tourists are a never-ending source of entertainment. It has nothing to with race and everything to do with culture. Since I wrote my last post, it has since turned out the ones that cover themselves up are Koreans, not Japanese (the JP speaker who works in my store, Janet, told me, and apparently this makes a HUGE difference). Saturday I was having birthday lunch with Lily and her supercool boyfriend when we saw this little Asian boy, about 10 or 11 maybe, who had a video camera in his hand and was enthusiastically filming… Well, nothing. There was nothing going on. It was just a street. He was just filming. They do that a lot, the grown-up Asians. The Boyfriend works at a restaurant and told me he regularily sees Asians take their video camera to the bathroom with them. While filming. A seemingly random selection of Asian women are also in denial about their foot size and wear shoes that are at least a size, if not two, too small. It is very noticeable, but not to themselves apparently. I still haven’t figured out what that is about. I’ll keep you posted.

5) The amount of randomness than can happen a single day is so much greater here and just the plain idea of it makes me giddy. I LOVE randomness. The other day I saw a big group of people standing on the sidewalk at Kuhio Beach Park right where the police station is and they were all holding signs saying “Free hugs” and/or “Free high fives”. I would have gladly joined them in giving them out, also finding out what is going on, but I was on my 30-minute dinner break so that was out. I got a free high five and a good mood. I told you about the Kuhio Avenue homeless guy (who looks like a Ronnie to me, so he’s Ronnie) already, but he always brightens up my day with his fabulousness. The other day I saw one of the statues (the street performers) scare a passing person and couldn’t stop laughing. Another day I saw the another one of the statues walking home from his post. In full paint and costume.

6) Lily. My crazy sugarhyper (kind of) local home girl who has a cool boyfriend, a vegetarian lifestyle and who took 5 shots of something called Kinky (appropriate) with me the night I turned 22. She insisted upon this celebration, might I add. We would have taken more shots, but the bottle ran out. Whenever she eats something very sugary, she starts acting like she’s high, to the point where me and Bradley literally thought she’d gotten the spiked piece of russian roulette brownie (they were regular brownies, I think, but I made that term up and I’m keeping it). She exclaimed inappropriate things loudly across McDonalds the same night (after Kinky). She is hilarious and the most giving person ever, and I love her to bits. She’s coming to Tartu for her 22nd, we decided it’d be our thing. Tartu… Be warned.

7) Great Value sorbet. So there’s this store called Walmart here which I’m sure you’ve all heard of. Great Value is like their personal brand, I guess. And everything of that is super cheap. Enter: the Great Value Sorbet. It is the one kind of food I will weep for as I board the plane back to Estonia. Sure, it’s not exactly natural-colored, but it IS fat free and tastes like heaven. If I ever come back to the US (which is highly likely), whoever will greet me will NEED to greet me with a pack of the Rainbow sorbet, which is huge and costs a whopping $3.44 (plus tax). And then not expect me to talk to them until I’m finished with the pack.

8) How cheap the sushi is. All in all, Hawaiian food is kind of like a mixture of a lot of others, as much as I can tell. They love their sea food, and they love boiled rice, so if you look for local food, it will probably have something to do with both of those things. As I love both, it’s good. And the SUSHI, oh god, don’t get me started. You get 10 pieces for 5 dollars, 3 when you’re lucky and get to Food Pantry early enough.

9) Whoppers. They’re called Maltesers in the UK, I think. Ungh. Whoppers…

10) Malasadas. Oh sweet buttery deep-fried Jesus, how will I continue life without malasadas.

11) Okay, I’ll admit it. Bacon. Turkey bacon is my preferred kind (please not in the face, ok!) and it’s good. When you get it to JUST the right level of crispiness, it’s amazing. Too bad we don’t have it back home. I’ll miss it.

12) My coworkers. My manager Jared is freakin’ awesome and turns out he doesn’t hate me after all, in fact we kind of share a sense of humor, which means my work day is a lot more fun when he’s around, because we discuss serious stuff like whether or not I put bugs in the sample container. He’s also cute, but also married. Anyway, Jared’s super cool. Maggie looks EXACLTY like Roosi, which is strange since Maggie is Chinese and Roosi is not. They also are kind of alike personality wise. Roosi likes to pinch open your bra, Maggie just pokes and pinches you and makes fun of you, but you can’t help but kind of love her for it. Tootsie is hardcore, but such a good laugh. I tried teaching her to say “Minu nimi on” which… didn’t end up well. :D We’ll continue work. Also, Jared’s afraid of her. As I said, she’s hardcore. Janet is so nice and cares about everyone so much and worried for me sincerely that one time I got time mixed up and was 10 minutes late from my lunch break. Also, she adores my eye color and thinks it’s “sexy”. Whatever that means. Izzy likes calling eveyone “guys” and is a fellow dog-owner. Heidi has 2 kids and Facetimes with them every chance she gets, she’s Philipino and very clearly a mother. I mean you can just TELL. And then there’s Cody and MJ and Rose and Mary Anne, who are all pretty great too, but who I know less about.

13) Mahi Mahi fish at the food truck at Sandy Beach. First of all, oh my, Sandy Beach, the coolest thing you’ve ever seen, I wanna go at those waves with a boogie board and flippers! Second of all, the fish. Now I don’t know if God himself handed that fish to the hands of the guy who cooks the food there, but it sure tastes that way. Have you ever had fish MELT in your mouth? And had that fish with rice and an amazing salad and this sauce which probably happened when a lemon made sweet, sweet love to mayo? Yeah. Didn’t think so.

* * *

I am happy here. I like it here. I like the feeling when you leave Starbucks, which is AC’d the the max, go outside and are like “Yesssssss, come to me, warm air!” I like the flower trees everywhere. I like the cute surfer guys. And all of those things are PLENTY to come here for. And of course now that I got paid, finally, I can enjoy all those things (ok, maybe not the surfer boys. Or maybe especially the surfer boys, hehe) and life turned a hell of a lot more colorful. I’ve got two days off this week. On one of them, I wanna take a surf lesson that’s like 2 months overdue. On the other, I wanna go to the zoo. And that’s just this week.

You know what most excites me about Hawaii tho? Snorkeling. I don’t snorkel, I never have, but obviously, it’s something you can do in various spots here and you’ll see amazing things you could never see anywhere around my home continent. And the reason snorkeling in Hawaii excites me is because of my dad. He adores it, he even takes a pipe and mask and snorkels in Kruusaauk, this big pond/small lake in Saaremaa, where there’s not much exciting to see at all. He has never made out out this far in the world, nor has he ever gone snorkeling in a place like this. And I decided that once I’ll be well off enough, I will pay for his trip and take him snorkeling here. It might not be until he’s like 60 but I’ll try my best.

Peace, särasilmad! Miss you loads, but will see you soon.

I’m from an land called Secret Estonia, nobody knows there it’s at!

Kerli – Creepshow

Living Aloha

This post is in English, because I believe there are people who’d like to read it, but don’t speak Estonian. However, all the people who have the means to read it, do speak English. So it’s a nobrainer, really. 

When I first came here and walked down the streets in Waikiki, I remember giggling like crazy, because there were all these palm trees everywhere, like there’d just be one casually growing out of the ground in the middle of the sidewalk, and people kept just walking and not even noticing that there are freaking PALM TREES growing out of the ground, acting like that’s a completely normal thing. And now, the end of July is nearing and I’ve been here for almost two months and I realized one night I am one of those people now too. I don’t notice anymore.

Some days here are better and some are not so good. Some days, I have fun at work, with my customers and my colleagues, and I come home thinking it’s so cool here. Or I go for a walk or a hike, which, admittedly, I do rarely these days, as I am usually working during the hours when both the temperature and density of population are tolerable here in Waikiki. Or something happens or a sight is seen or a thought enters the mind. Something happens and I stand back and the realization hits me of where I actually am and how this island and this time here is actually perceived by others. How it perhaps should be perceived by everyone all the time. And I believe that wholeheartedly, for a little while at least.

But then there are also days where I just come home, feeling lousy about everything, missing all of My People who I left behind in this quest for eternal happiness in an island paradise. Let it be said, of course, that I view the word “eternal” here the same way John Green views infinities, namely some infinities are bigger than other infinities.

I do want to say this: I have never regretted coming here. Although it may not have been the experience I thought it would be, or the one others think I am having, it’s invaluable nevertheless. But sometimes I do hear the ridiculously over-the-top optimistic chant of “Best summer ever!” which has begun to sound like a mockery in some mouths and think “Man, what I would give right now to just be Home home and picking blackcurrants in my grandmother’s garden. That might be even greater.”

At the end of the day, I guess I just miss it. Home and Home home, where I can’t go this summer, and My People and my dogs, my bed and my job and fridge that has all the food I like in it.

I have figured out what went “wrong”, too. What others back home are forgetting, and what I forgot in the excitedness of coming here, is that paradise is paradise when you have to do nothing else but enjoy it. It is different when you have to actually LIVE here, make a life for yourself. Because life is always at least a little uncomfortable. There are problems to solve and fires to put out and jobs to find and maintain, rents to pay on time and paydays to wait for. Life as a whole, I have found in my mere almost-two-months of existence away from my “usual life”, is remarkably alike no matter where geographically you live it.

But of course, OF COURSE, it isn’t all that bleak. I mean there are TONS of little things that make me happy on any given day, that make me happy I decided to do this – that actually make this experience invaluable. Like I would have never seen this middle-aged black homeless dude that lives somewhere in the near vicinity of Kuhio Avenue, who is without the doubt the most FABULOUS human being I’ve ever seen in my life. Everything about him just screams fabulous. And that statement stands even though I’ve seen him in a pink thong and what looked to be a little girls’ pink tank top, so you know I mean it. I would have never found out that Japanese seem to think sunlight is fatally toxic in any and all quantities, because they cover up every surface of their body, even wear gloves (I kid you not), take an umbrella to make sure no sunlight gets to their upper body region at all and then go to sit in the sun at the beach. When they swim, they mostly swim in clothes. I also wouldn’t have found out that there’s a free beach workout you can join, led by a guy called Mark, who everyone calls Marky Mark. He seems a little less annoyed by that than Mark Wahlberg, but only slightly. Marky Mark’s super cool though, as are the rest of the people at the group. And there’s this guy who dresses up as Santa and carries a violin with him and gets people to take pictures with him for money. OH, and yesterday, a Japanese couple who were taking their wedding pictures, came to the cookie store I work at to take some there (why, one might wonder) and decided I was just so exotic-looking with my light blonde hair, super blue eyes and pale skin, they had to have me on their wedding photo. Me and the store manager, Jared. So I am a Japanese wedding accessory now.

And to those wondering if I am tanned now – of course not. At best, you could say I am human-colored. I don’t glow in the dark anymore, at least. Inks, darling, you can still happily search for the palest person in the room and find me without fail when I get back.

Vol 1. You may see more, you may not. We’ll see how it goes.

I have faith August will be better.

I love you, my lovelies. I miss you.

‘Cause you get lighter the more it gets dark.

Coldplay – A Sky Full of Stars

To survive it, you’d have to be as mad as a hatter.

elevant… which, luckily, I am.

Tere, poisid ja tüdrukud. Ma tahaks teile pikemalt kirjutada, aga ma hästi ei saa. Miks ma ei saa, sellest aga postitangi! Niisiis, the madhouse I call my life, ehk asjad, millega mul momendil rohkem või vähem tegeleda tuleb:

1) Koerad – kõige tähtsamad. Ootavad mind alati kodus, kui mind ei ole ja ma süümekatesse suren, et nad üksi peavad olema. :(

2) Töö – classic. Sama koht, sama aeg, sama töö, mida ikka naudin!

3) Kool – vahel on teist, paraku nõuab tegelemist!

4) Trenn – jõuan kahetsusväärselt vähe ja mus võtab vaikselt maad paanika, et pean juba aprillist selle ära lõpetama… NNNNOOOOOOOOOO :(

5) Rebasenädala korraldamine, olen nimelt juba natuke aega TÜÜEs ja mul õnnestus end jebida rebasenädala projektijuhiks. Nüüdseks olen juba aru saanud, mida ma tegema pean. :D Asjad edenevad väga hästi!

6) Praktika. Kus ja mis ja miks ja millal, räägin kunagi hiljem, sest see on väga uus uudis, aga olen hüpersuperõnnelik, et suutsin sebida!

7) Hawaiile sõit. Tõesti, sõidan selleks suveks Hawaii kuuma päikese alla elu nautima! (Jah, Studenttouriga, miks te seda kõik küsite? :D) Piletid on ostetud ja asjad on liikumises aga no püha issand kui palju pabereid ja jauramist on, et üks idaeurooplane USAsse võiks minna. Blah, laske mind lihtsalt kohale! :(

8) SÕBRAD. Armastan kõiki ikka sama palavalt ja pealetükkivalt, aga oman vähem aega hängida, kui tahaks. Täpsemalt öeldes olen sotsiaalse elu tööga ühildanud, sisuliselt.

9) UNI. Last but certainly not least.

 

Tjah. Tegelikult tahaks veel Indiefestile vabatahtlikuks ja kõige ülalmainituga umbes 50% rohkemgi tegeleda (et ikka üle 100% saaks!)…

Ma loodan, et teie kevad on sama ilus kui minu oma, aga et teil on aega ka kevad südamesse lasta, sest ma ütlen ausalt, mul küll ei ole. Ükspäev nägin lambist isegi James Deeni unes. Kui ma ütleks, et ta on momendil kõige lähem asi mehele mu elus (ja temagagi “kohtun” ma õige harva), siis see oleks kurb, aga tõsi. That should say all.

Peace, särasilmad!

Give me freedom, give me fire. Give me reason, take me higher.

K’naan – Waving Flag

Post Scriptum

Ma unustasin teile enne rääkida kahest asjast, niiet saate ühes päevas kaks postitust. Whoop, eksole! Nüüd saan süümepiinadeta järgmised kuus kuud vaikida. :P

Ma mäletan tänasest päevast sellist väga suvalist mõtet, et läheks laseks endale koha ühe pisikese tsitaadi tätoveerida. Ma olin vist poolunes või päris unes, sest see mõte on nii hägune, aga ma mäletan, et ma mõtlesin, et what the hell, miks mitte. Ja ei suutnud otsustada, kuhu seda teha, aga et noh, see ju ei maksa nagunii eriti midagi ja… Ühesõnaga random. Väga random. But there you go. Äkki teengi mingi hetk oma neljanda tätuu ära, enne kui plaanitud.

Lugesin eile väga head raamatut. Nii head, et kui selle öösel kell kolm lõpetasin (mis tänapäeval on minu jaoks juba vägagi öine kellaaeg), siis ma töinasin veel hea tükk aega nutta. Ja raamatutel, samuti filmidel, on mind VÄGA raske nutma panna. Aga see raamat on siiski eepiline. “The Fault In Our Stars”. Jah, ma tean, ma olen vist peaaegu viimane inimene planeedil, kes seda veel lugenud ei ole. Kui olin eelviimane ja sa oled viimane, siis loe. Esimeste lugemistundide ajal mul oli koguaeg nii soe tunne ja ma mõtlesin, et kuna minul seda juhtunud on, et näen kedagi ja ta KOHE meeldib mulle. Et kas üldse. Ma mõtlen nüüd selline liblikad-kõhus, ta-võiks-mul-käest-kinni-võtta meeldimine. Vist ei olegi olnud. Igatahes, ma loodan, et see tuleb. See oleks nii tore.

Ma nii loodan, et me saamegi sessil meedikutega Pharrelli “Happy” teha. See oleks nii… happy. Ma võibolla kilkan. On that note, ma tahaksin kiikuda ja batuudil hüpata ja et keegi mind üle õla viskaks. Rõõmust kilkamine on lihtsalt maailma parim tunne.

We were caught up and lost in all of our vices.

Bastille – Pompeii

Come share your light. It makes me shine.

letitgoMa olen alustanud ja pooleli jätnud nii palju blogipostitusi. Ma ei tea isegi, miks.

Asju juhtub koguaeg. Mingeid asju, häid või halbu või neutraalseid. Isegi naljakaid ja lambiseid juhtub. Aga, klassikaliselt, kui minult paluda, et ma räägiks, MIS siis on juhtunud, siis ei tule korraga mitte midagi pähe. Mu pisike leibkond suurenes, see on ehk suurim muutus. Enne oli mul üks koer, aga nüüd mul on kaks, ja Audrey on lõpmata lahe ja oma ja samas ma natuke ootan, et ta flashforwardiks kaks aastat ja oleks suur koer. Aga ma olen ilmselgelt lihtsalt kannatamatu. Kannatlikkus ei ole kunagi minu voorus olnud. Igatahes on siiski tunne, nagu ta alles oleks tulnud, aga kui ta tuli, siis ta oli kolmandik Alfiet. Nüüd on ta turjast Alfiest kõrgem. Whoops!

Suures plaanis muid muutusi ei ole, elus on üsna tavapärane. Töö on ikka, kool on ikka, sõbrad on ja kedagi isiklikku ei ole. Jätkuvalt ei saa ma vahelduva eduga aru, kas ma tahaks et oleks või ei tahaks, et oleks, aga praegu on nii ja ma tegelikult usun, et vähemalt momendil see on kõigi jaoks parim variant. Mul on siiski mu sõbrad, keda nähes ma kilkan vahest ja olen lõpmata õnnelik ja kes mu tuju alati heaks teevad ja kui ma olen tööl ja haige, siis tulevad ja on minu asemel tööl, kuigi nad peavad ise järgmine hommik oma tööl olema.

Aga see tunne, mis mul eelmise postituse ajal oli, on igatahes efektiivselt kadunud. :) Ma olen taas nii rahul, nagu ma julgen olla, ja kahtlemata on maailm palju värvilisem koht kui see tol ajal oli. Motivatsioon on nagu on, aga selle panen natuke ka kevade arvele, sest kevadeti on mu ADD alati natuke hullem. Mitte, et mul TEGELIKULT ADD oleks, aga saate aru küll, mis ma silmas pean. Ma ootan nõrkemiseni suve ja kõike seda soojust ja rõõmu, mida see mulle toob. Ma ei kahtle hetkekski, et natuke igatsen ennast pooleks ka, sest 12h ajavahe juures on mingit püsivat suhtlust hoida raske, aga ma tean, et me saame hakkama. Kõik, kellel on vaja, saavad suheldud. Ja ma usun, et tegelikult ongi aeg-ajalt hea, kui saad millegi abil terad sõkaldest eraldada. :)

Mul on nii palju asju, mida ma tahaks teha. Nii palju tätoveeringuid, mida ma tahaks teha ja nii palju festivale kuhu ma tahaks minna ja nii palju kohti maailmas, nii palju asju, mida tahaks praegu juba jõuda teha, aga ma kardan endale juurde kuhjata, sest praegu on juba natuke raske juhus vahepeal. Aga samas ma täiega tahaks Johhit teha ja olla nii tegev kõiges, et inimestel jääb karp lahti, et kuidas ma elus olen veel. Ambitsioonid on ikka mõrrad küll, ma ütlen!

Ma olen väga tänulik, et mul on inimesed, kellele ma päriselt meeldin, sest ma olen mina. Kui sa, hea lugeja, tunned, et sa oled üks neist, siis tea, et ma olen sinu olemasolu üle mu elus tänulik. VÄGA. Ja ma armastan sind ja teid ja kõiki. Isegi kui ilm on mittekevadine ja külm ja tuju on nukker või muidu paha. Isegi siis.

You won my heart without a question. Don’t wait for life!

Mapei – Don’t Wait

Done.

PiltSee lause kehtib hetkel… nii mitmes mõttes. Nii mitme asja kohta. Kõik oli vahepeal nii hästi ja nüüd on kõik jälle nii halvasti. Mu motivatsioon on kadunud, kõik asjad üleüldse peale mu unevajaduse (mis on nüüdsel ajal, paistab, 24h ööpäevas) ja söögiisu (mis on endiselt liiga suur ja toidab mu ilmselt varsti 100-kiloseks) – VEITS halb kombo kui minult küsida, eriti sest ma TAHAKS tegelikult olla ülimotiveeritud trenni mõttes ja kooli mõttes, sest mu ambitsioonid on NII suured järsku lihtsalt, et anna otsad. Ma saan ise ka tegelikult aru, et need ei ole realistlikud, ilma selletagi, et inimesed nende peale (verbaalselt) situks, aga ikkagi. Hetkel mul on vaja, et kogu see halvav valu ja pask ära kaoks ja mul tuleks uuesti meelde, et KOOL ja TRENN ja KOER ja kõik asjad, ja et tegelikult maailm ei ole hädaorg. Aga hetkel on natuke nagu et oleks.

Ma kaalusin vahepeal tõsiselt selle inglisekeelse postituse ära kustutamist. Sest see oli asjakohane, aga siis ei olnud. Aga teate, las ta hetkel olla. Kuskilt pean ma oma pohhuismi tagasikasvatamist alustama, might as well be that one.

Aga mul oli õigus. Ja ma ei saa ikkagi aru, miks inimesed valetavad. Võinoh, tähendab, saan küll aru. Kohusetundest, või sest nad tahavad mängida, või sest nad ei taha haiget teha ja arvavad, et valetamine päästab. Aga… raske on olla see, kellele valetatakse, ja see teeb kuidagi VEEL rohkem paska tunnet, kui sa tead, et see on sest teisel oli tunne, et ta nagu PEAKS sulle valetama. Kui see oleks mäng, siis see oleks ju lihtne, sest järelikult tegu on jõhkra munniga, kellega ei olegi tahtmist enam midagi peale hakata. Aga siis ongi probleem selles, et inimene üritab kõigest väest mitte munn olla ja HOW AM I SUPPOSED TO HATE THAT eksole. But I do. Ohhhhh, but I do.

Kibestumus ja mingi naljakas depressiivsus räägivad minus hetkel, aga SIISKI. Ärge kahelge minus. My life WILL be great.

You want me down on earth, but I am up in space.

Icona Pop – I Love It