“Don’t become who hurt you”

tumblr_nl6ezklkyz1rartk7o1_540Nii oluline. Ma näen seda nii palju. Inimesed, kes algatavad mingi doominoefekti, kellele EI ole tehtud… Aga kelle pärast või eeskujul tehakse. Ka tahtmatult, ehkki see ei ole oluline. Kui sa oled kedagi retsinud, siis see ei loe, kas sa tahtsid või ei tahtnud. See, kas sa tegid kellelegi haiget, ei ole sinu otsustada.

Hirmus on vaadata, kui keegi lohistab kedagi teist järel. Teab, mis teine tunneb, või vähemalt aimab, ja ei lase ikkagi minna, ehkki on ise juba ammu läinud mujale, või alati olnudki mujal. Ja nii kurb. Kuidas keegi on nagu… limbos. Sa oled mingis kohas, mis ei ole ei hea ega halb, sest sa ei TEA, kus sa paikned. Sa ei saa midagi muuta, sest see ei ole sinu teha. Sa sõltud täiel määral kellestki teisest, kes ei ütle ei üht ega teist, või ütleb nii üht kui teist. Ja nii sa seal… Ootad. Keerutad pöidlaid ja mõtled, et mida sa üldse täpsemalt ootad või kas on üldse mõtet… Aga see ei olene sinust. Sa ei saa midagi valida, enne kui kord saad. Aga see tuleb alati hiljem.

Eriti vist sellises olukorras on lihtne tekkima see, et sa muutud ise samasuguseks. Keegi teine jääb sinu järel ootama, ja sa ehk ei teagi, mida talle öelda, sest sa ei tea, kus sa täpselt oled. Ja nii edasi.

Aga see on munn. See käitumine on munn. Sa võid olla muidu maailma parim inimene, uus Ema Teresa, aga kui sa seda teed, siis sa oled ühtlasi ka munn. Sest see on hirmus olukord, kuhu kedagi panna. Ja kui sa oled nõus kellegi sellisesse olukorda panema, siis… Noh, see räägib ju nii mõndagi selle kohta, kui kalliks sa neid tegelikult ikkagi pead, kas pole?

Ära tee teistele seda, mida sulle on tehtud. Ära tee isegi siis, kui sulle ei ole. Ära ole ikkagi see inimene.

* * *

Lihtsalt mõtted, mida nähtud olukorrad ja loetud laused tekitasid. Minul on hetkel kõik päris hästi. :)

Varsti kirjutan pikemalt, ma luban. Elu on hea!

Peace, särasilmad

Nii et nad küsivad, miks sa nukrutsesid… Ausalt sa isegi ei mäleta enam, sest et selleks korraks
Läbi on valu, vaev, läbi on pinge, töö, läbi on muretsemisaeg ja läbi ka jube möll. Läbi on vihavaen ja kõik muu närve sööv – algamas on ettearvamatu öö.

Head ööd!

Chalice – Head ööd

Advertisements

Once, I started writing stories

tumblr_mll8lpavil1rcgffoo1_1280Still feeling English. Don’t ask, just accept.

Right now is one of those times in life when I should be really happy. Compared to what it was a year ago, I am doing really well. I have a job that I absolutely adore, and that is still pretty much a dream job I never knew to hope for. My doggies are the best doggies in the universe, altho I’ll admit my bias in this question, even when they don’t always come when called, or run through the muddiest of patches over and over (I knew I was playing with fire when I nicknamed her Miss Piggy). My friends are amazing, and always get me to have a good time and don’t look at me weird when I laugh and cry at the same time (it’s one of my quirks, that tears start flowing when I’m really laughing; it usually freaks people out a little in the beginning). I have a home I feel comfortable in, and food in the fridge, and a fridge in the first place, and just… pretty much everything I could ask for. But I guess it’s human nature to always focus on the thing that’s disrupting the perfection, right? No matter how small or big, you focus on that one thing that makes you unhappy, and you start being unhappy. And though I try hard not to do that, and remind myself daily of my fortunate situation, and how all this was so much worse a year ago… I can’t quite manage it. Not yet.

Over the past year and a half or so, my focus has really shifted when it comes to myself. Bettering myself never really was something I particularly paid attention to. I was proud of myself, flaws and all, but in an almost flaunting kind of way. As if it didn’t occur to me to want to be better, or maybe not even what that better was. But now, it’s such a big part of my life, I can’t even remember what it was like before. I still am proud of myself, and accept all the flaws, but I’m enjoying growing as a person, growing up in a way, and becoming better. I know I have issues with keeping my calm, that I could be more patient, sometimes more tactful; that I could (and should, in realness) be less bratty and have more self-discipline in general, that I could be more empathetic. I’m working on all of those things, I promise. Not to you, but to myself. It’s strange to look back and think of the person I was, and see how much I’ve come along mentally, whilst still being ME. I constantly look for things in experiences that are places of growth. And, as you may have noticed, self-analysation is one of my favourite past-times. :D

It occurred to he the other day, that the list of 3 artists I need to see in my lifetime is almost complete. I posted one on Tumblr a long time ago, in qutumn 2014 I think, that consisted of 3 beloved bands: Imagine Dragons, OneRepublic, and Mumford&Sons. I saw OneRepublic in Nov 2014, Imagine Dragons just happened in January this year, and I have a ticket for Mumford&Sons for May. And what then? I mean, obviously I haven’t then seen everyone I’ll want to see live at some point. That list is horridly (for my bank account) extensive. But I’ll need to find that passion for new artists then – need to find new goals. I don’t know, it’s just a little strange to think.

It’s a pretty common habit of making wishes on  11:11 and all the other variants. Or I think it is, at least. I’ve been doing that too, for years, but over some recent times I’ve been more determined with it. I always have the same three wishes. One is the rational, the actually important one. One is something that I just need right now, but not a physical item. And one is the one I don’t quite have words for to explain. But yes. Always three of the same. I’m hoping if I put it out into the universe enough times, it will have to happen.

On a sidenote, how is it possible to be both hot AND cold at the same fucking time? And will my week-and-a-half-of-fever turn out to be harmless?

So an answer to a fairly common question of “How are you?” is… Same-same but different. I’m happy, but not as happy as I should, and certainly not as happy as I could be. I struggle with guilt over that sometimes, because so much has become better, and I shouldn’t be greedy. I enjoy my life, I enjoy the sunshine and the people and the music and the world. But there’s a lot that I don’t quite know what to make of, and if you know me, I’m not good with not understanding. As in, I do believe things happen for a reason, but sometimes, I just wish I knew what that reason was, you know? But life is good and I’m going to make it even better.

Soon I’ll be sixty years old, will I think the world is cold or will I have a lot of children who can warm me?

Lukas Graham – 7 years

Polaroid

I’m a reckless mistake
I’m a cold night’s intake
I’m a one night too long
I’m a come on too strong

All my life I’ve been living in the fast lane
Can’t slow down
I’m a rollin’ freight train
One more time
Gotta start all over
Can’t slow down
I’m a lone red rover

I’m a hold my cards close
I’m a wreck what I love most
I’m a first class let down
I’m a shut up sit down

I am a head case
I am the color of boom
That’s never arriving
And you are the pay raise
Always a touch out of view
And I am the color of boom

Oh
How did it come to this?
Oh
Love is a polaroid
Better in picture
But never can fill the void

I’m a midnight talker
Oh I’m an alley walker
I’m a day late two face
I’m a burn out quick pace

I am a head case
I am the color of boom
That’s never arriving
And you are the opera
Always on time and in tune
And I am the color of boom

I’m gonna get ready
For the rain to pour heavy
Let it fall, fall
Let it fall upon my head

oh
How did it come to this?
oh
Love is a polaroid
Better in picture
But never can fill the void

* * *

This song is me, at roughly 23 and a half years of age. Every word of it. I’m a “hold my cards close” – I trust people, but always with reservations, and some less than others to begin with. But somehow, sometimes, I do come on too strong, and sometimes I wreck things.

I love everything about the song. Everything. How it says confidently: I’m reckless. I’m a head case. Because we all are, I believe. We all are weird, and twisted, and head cases in our own ways. You just gotta find the people who’re the same kind of weird and twisted. The same kind of head cases. I’ve made peace with that, in fact, I like that idea.

I love how it elevates that one person. “You are the opera, always on time and in tune.” I reckon, if you were to ask that person, they wouldn’t say that they are. They would identify with this song just as strongly as you, because they think they are the same way. And they are! And yet, you are not wrong either. Love is funny that way. It blinds you towards that person, and yet makes you so much more sensitive to the flaws it itself possesses. How it tends to not be enough to fill the void. Love is a polaroid – better in picture.

Always a touch out of view.

 

 

2014

Leidsin selle kunagi eelmisel aastavahetusel kelleltki, vist oli Daki. Siis selle täitmiseni ei jõudnudki, aga nüüd on 1. jaanuar 2015, mul on igav ja magama ei julge jääda, sest kardan taas unes näha kedagi, kes mu hinge valutama paneb. Niiet meem it is!
* * *

1. Mida sa tegid aastal 2014, mida sa polnud varem teinud?

HAWAIIIIIIIIIIIIIIII. Klassikaliselt, seal olles ehk seal olemist niivõrd ei hinnanud, aga nüüd näed aeg-ajalt unes, et käin Hawaiil ja süda täitub rõõmu ja nostalgiaga. Tahan kindlasti kunagi tagasi minna.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei mäleta, et ma oleks mingeid lubadusi andnud, ilmselt, sest et ma aimasin, et ma kas: a) unustan nad ära, b) otsustan, et polegi nii tähtsad. Mu suurim soov oleks kasvatada rohkem casual suhtumist ja jätta maha ülemõtlemist, aga ma kardan, et see pole nii lihtne.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Eehm, ei. Tuttavad sünnitasid küll tho. :)

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Õnneks mitte.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2015, mis puudus aastal 2014?

Püsiva(ma)t õnnelikkust. See kehtib aastast aastasse. 2014 ei olnud mu vastu väga helde, aga ehk läheb seekord õnneks.

6. Mis riike külastasid?

Soome, UK, USA. Rohkem vist ei olnudki?

7. Mis kuupäev aastast 2014 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Hmmmmmmmmmmm. 25. aprill jääb meelde, sest ma jätsin seda endale meelega meelde, aga muidu… 5. sept ehk, kui ma Tartusse naasesin, kõik olid nii lõpmata armsad ja Keiu ja Siltz tegid selle (ja Juss tegi pilti, kui minust lõpuks lahti lasi):

tereMaria

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

LANGEVARJUHÜPE. Aga ka üleüldse Hawaii.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Et väljusin enda kontrolli alt rohkem, kui võiks. Igasugustes erinevates mõtetes.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Mitte midagi tähtsat. Hawaiist saadik kusjuures olen haigusevabalt üle elanud kõik taudid, mis teisi murravad. D-vitamiin teeb imet.

11. Möödunud aasta parim ost.

Audrey? :D

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Paavst Fransiscus. Ma ei tunne mingit soovi katoliiklaseks hakata, ei tunne tema esindatava religiooniga ühtekuuluvust, aga damn, see on täiega tuus paavst. :D Ja julgus öelda neid asju, mis kõigis sinu selja taga kahtlusi tekitavad, porisema ja halvustavalt pobisema panevad, on võrdväärselt tuus.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Oh god, so many people. Terve 5. oktoobri seltskond, näiteks.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Elamisse, ilmselt. Hawaii alla ilmselt ka. Kahju ei ole.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Niiiiiiiii palju asju. Ilusad asjad ja inimesed; äraminek ja koju tulek; see, et maailm on nõnda ilus.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2014 meenutama?

Magic – Rude on küll laul Hawaii suvest, sest see oli seal igal pool. Aga üldkokkuvõttes, terve aasta peale on “Free” Rudimentalilt minu laul.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Hea küsimus. Ilmselt umbes sama. 

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem.

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Not have given a shit, seda oleks võinud kindlasti rohkem teha, ja lihtsalt nautida.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Muretsenud ja üle mõelnud.

20. Kas sa armusid aastal 2014?

Loodan väga, et mitte.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Ühtegi ei kvalifitseeriks selliseks.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

Sama, mis ikka – Sherlock, Scandal (ehkki viimane vajub täiega ära). How To Get Away With Murder on päris hea uus. 

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

“Vihkamine” on väga tugev sõna. Ei kasutaks seda. Aga ma usun küll, et maailm oleks rikkam, kui mõned inimesed ei teeks asju, mis nad teevad.

24. Parim raamat, mida lugesid?

The Fault In Our Stars, vist. Nagu ikka, kui meenutama peab hakkama, on pea tühi.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Mingit tervet bändi vist polegi, kelle oleksin tühjast kohast eelmisel aastal avastanud. Suurim muusikaline kogemus oli OneRepublic Tallinnas, kindlasti.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Ma tahan koguaeg palju asju. Osasid, sealhulgas suuri ja tähtsaid, vahel saan ja vahel ei saa. Sel aastal… pigem ei saanud.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Guardians of the Galaxy tuleb eredalt meelde.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 22, olin oma sünnipäeva hetkel Lilyga Waikiki rannas ja me tegime shotte ja sõime red velvet muffineid. Üks parimaid sünnipäevi oli mul. :)

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Rohkem õnne. Aasta viimased kuud õpetasid mulle seda, et sa võid ise end pooleks rabeleda, aga kui ei ole õnne, siis ei pruugi sellest ka mingit kasu olla.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Whatever the hell I feel like.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Mina ise. Ja Juss. Juss on asendamatu. Ja teised sõbrad, kes on samamoodi asendamatud.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Benedict Cumberbatch, ma arvan.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

LGBT õigused.

34. Keda igatsesid?

Niiiiiiiii palju inimesi! Koguaeg igatsen kedagi, sest kõiki Mu Inimesi ei ole ju kunagi minuga. :)

35. Kes oli parim uus tutvus?

Ei tahaks mingit pingerida teha. Oli hästi palju lemmiktutvusi.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2014 õpetas.

Kogemused, kogemused, kogemused. Need maksavad palju, aga õpetavad kõike.

Make-believe

Tänane õhtu on olnud täis imelikke vestlusi ja mõtteid mu peas. Kõik on imelik ja ma ei oska sellesse kuidagi suhtuda. Mul ei ole peaaegu kunagi seda probleemi, kindlasti mitte. Ma oskan kõigesse suhtuda. Küsige ainult ja ma võtan seisukoha. Aga ei. Mitte seekord. See on nagu mingi halb nali, et ma oskan kõike hinnata ja saan kõigest aru, välja arvatud enda elus. Mul tundub koguaeg, nagu oleks igav, aga kui ma kellelegi nt jutustama hakkan, mis vahepeal juhtunud on, siis ma saan ise ka aru, kui PALJU tegelikult koguaeg juhtub. Keegi tuleb ja keegi läheb, keegi teeb näo, nagu ei läheks ja läheb siis ikkagi. Kellegiga kakled ja kellegagi lepid. Kellegagi oled koos ja siis enam ei ole. Ma oskan alati teistele kõik ära põhjendada, neile aru pähe panna, kui nad ise aru ei saa. Aga kes mulle aru pähe paneb?

Ma olen viimase tunni peas kerinud vestlust, mida mul ilmselt kunagi olema ei saa. Ta võibolla ei oleks kurigi mu peale. Ja see kõik on nagunii hüpoteetiline. Aga isegi selle hüpoteetilisuses mul on tunne, et KUI see vestlus oleks, siis ta oleks mu peale kuri. Ja mitte ainult minu.

Oeh. Mu jalad on vist nii pikad, et on küll maas, aga pea ulatub ikkagi pilvedesse. Sellepärast ma tean, et osad asjad ei juhtu, aga mõtlen ikkagi, nagu nad võiks juhtuda.

I needed something more, you stepped down, so what are you chasing?

Walk Off The Earth – Red Hands

Stars hide your fires

Kui mu blogi oleks potitaim, siis ta peaks kindlasti kaktus olema, sest otherwise oleks ta juba ammu ära kuivanud. But this is still here. As am I. Niiet tsau, kuidas TEIL läheb? :)

See on natuke naljakas, kuidas vahel võivad muutuda asjad nagu keegi oleks mingit lülitit vajutanud. On – PÕMM – ei ole. Vahel see on hea. Näiteks praegu, kus kellestki, kes oli minu jaoks vahepeal ilmatuma tähtis, kuigi ei oleks tohtinud, on nüüdseks saanud sõber. Ikka ilmatuma tähtis, aga lihtsalt sõber. :) Aga vahel see pole nii hea, nt siis kui sa ennast oma siselülitiga ise ka segadusse ja närvi ajad. Kui see tähendab seda, et sa ajad kellegi teise täielikku segadusse, sest nemad ei saa aru, mis juhtus. Ja sa ei oska selgitada ka, sest sa isegi ei saa aru. Aga lihtsalt… Enne oli, enam ei ole. Ja kõik peavad sellega leppima.

Hirm on ka natuke naljakas. Eriti sel juhul, kui sa tegelikult ei tea, mida sa kardad. Selles mõttes, et kui sinu endaga ei ole mingi asja tagajärjel midagi halba juhtunud, sest sa ei ole seda asja teinud, aga sa kardad, et kui sa teed, siis ÄKKI juhtub. Kui jooksed, siis äkki nikastad jala. Kui kiigud, siis äkki kukud maha. Kui armud, siis äkki saad haiget. Ja kuigi see hirm on tõeline ja vahel halvavgi, siis koomiline on see, et TEGELIKULT sa ei tea ju eluski, mis juhtuda võib. Äkki sa ei kukugi, ei nikasta jalga või löö põlve ära, vaid vaimustud sellest hoost, kiirusest ja rõõmust sedavõrd, et sa tead – isegi kui saaks haiget, see oleks seda väärt.

Keegi ütles mulle täna lause “varsti on jõulud”. Kuigi ma ootan pikisilmi lund ja külma ja seda, et saaks endale advendikalendri osta (valisin juba poes välja), siis tegelikult olen ma momendil täiesti rahul sellega, kuidas aeg kulgeb. Jõuludeni on veel umbes kuu ja nädal, ja selle aja jooksul võivad KÕIK ASJAD juhtuda. Ja mulle meeldib see väljavaade. :)

Satisfied, but still not happy.

Take care, honeybuns!

Ära püüa mind kutsuda, valjusti hüüda. Ma ju kuulen, kuid tulla ei saa.

Helgi Sallo – Olematu laul

I can taste the tention like a cloud of smoke in the air

Jap, ma olen täiega maha jätnud oma blogi. Palun andke andeks.

Ega väga head vabandust ei olegi tegelikult. Suvi on maru kiiresti läinud ja ma ei ole millegi väga põnevaga tegelenud. Tõepoolest, Tartu jooksis suveks tühjaks, ja nii mu elu koosnebki põhiliselt tööl käimisest või puhkamisest. Puhkamisest, st kodus vegeteerimisest ja/või magamisest. Ma tean, ma olen nii äraütlemata põnev inimene.

Oehh. Aga ma ei teagi, kas ma tahtsin teile midagi peale selle öelda, et ma olen elus ja mõtlen ikka tihtipeale, et peaks sellest märku ka andma. Asjad on nii nagu ikka, st on hästi, aga võiks olla paremini. Ma olen nüüd aasta vanem, see on küll teistmoodi ja samas ikka nii tavapärane. Aga mis on tavapärane, küsite te? Noh, siinkohal võtan appi House’i geniaalsuse. Well, I’m not fine as in “fine”, but I’m fine as in “you don’t have to worry about me”. Selle üle oli küll maru hea meel, kui ma sünnipäevaks õhupallid sain. :)

Ma tean, et ma ei tohiks seda öelda, sest äkki jälle keegi loeb ja siis on puudutatud, aga see on maru segadusttekitav kui ühest küljest ajab millegi olemasolu närvi ja teisest küljest sa oleks nõus kuuli saama, et see ainult alles jääks. Noh, mõnda tähtusetusse kohta, kust selle välja võtta saab. Või tegelt ei ole vaja nii dramaatiline ollagi, te saate ju aru, mis ma mõtlen. :D Igatahes, ma ei saa ise ka aru täpselt, kumba stsenaariumit ma tegelt pooldama peaks, ja ammugi ei saa ratsionaalne osa minust aru, miks ma kõige selle suhtes nii rahulik olen. Aga misiganes. :)

Ja siis vahetevahel tuleb ette neid hetki ka, kui lihtsalt NIII hea on olla, et lauldagi ei saa, sest NII hea on. Ja nii ma olengi, kõik või mitte midagi. Omadega nii-ii rahul… või eemalehoidev ja mõtlik ja sissepoole ja mitte rahul.

Kallimusipai. Ma ausalt tulen varsti tagasi.

Seekord ma ei pane laulusõnu, panen hoopis terve laulu. Kuulake neid sõnu. Seda ma tahangi teile öelda. Et ma ei tea ise ka. Aga tegelikult on kõik reasonably korras. :)

Someone has to…

Väljas sajab vihma. Maru hea, et ma täpselt enne koju jõudsin ja vihma kätte ei jäänud. Samas oleks lahe olnud.

Ma ei ole hullult kaua osanud nagu midagi kirjutada. Mul on igat moodi läinud ja igasuguseid asju on juhtunud ja inimesed on tulnud ja läinud ja jäänud, aga somehow, pole leidnud sõnu. Või aega või tahtmist. Aga vahelduseks võiks niiet ma püüan.

Kool hakkab lõppema, jälle. Esimene aasta möödas. Ei oskagi nagu midagi öelda selle kohta. Mõnes mõttes maru erinev keskkoolist ja mõnes täitsa sama. Aga mulle meeldivad mu loengud ja see, et kool hakkab (tavaliselt) hiljem ja et ma näen maru palju inimesi. Enamust kelle nägu ma tean, sest ma olen neile Mökus midagi müünud, aga see selleks. Suvevaheaeg on hea ja oodatud.

Elu omaette läheb täiesti loomulikult. Võiks ju arvata, et oleks pidanud olema mingi harjumisperiood või midagi, sest ma siiski eluaeg elanud korteris koos paljude teiste inimestega, aga tegelikult ei olnudki. Ja ma olen ikka oma otsusega ja oma eluga väga rahul, selles mõttes vähemalt.

Kahju on sellest, et kõik lähevad ära, kas suveks või päriseks. Kahemeetrine tõmbas juba eelnevalt uttu, kuigi lõpuks mul oli päris hea meel, et ta läks. Kui viimased x aega on keegi sulle ikka konkreetselt hinge sittunud, siis ei vala pisaraid, kui ta lahkub. Sõna otseses mõttes läks mu probleem ära. Ja see on tegelikult tore, kuigi ma ikka ei suuda unustada, et ta tegelikult omal ajal ei olnud scumbag. Aga päris ära läheb ka Belgian, millest on maru kahju, sest ta on viimasel ajal päris ligi pugenud (not literally tho). Suveks jookseb Tartu puha tühjaks ja ma mõtlen, et kes mulle üldse nii alles jäävad. Jaana Prantsusmaale, Inks Hispaaniasse, Briti poisid koju tagasi, M Tallinna ära… Aga päris üksi ma ikka ei jää ja sellest on ka hea meel.

Ma mäletan, et kui ma aprilli alguses Kopenhaagenis käisin, siis mul oli üks moment. Esimesel õhtul istusin mingi muuseumi ees, mille ees olid lõvikujud, ja sõin mäkikraami, sest see oli ainuke toit, mida tol ajal veel kätte oli saada. Istusin pingi peal ja sõin ja mõtlesin oma asjade peale Eestis, mis tol ajal olid parajalt segased. Ja järsku sain aru, et ma olen mitte keegi. See kõlab maru melodramaatiliselt, aga let me explain. Ma sain aru, et ma olen hetkel kohas, kus terves riigis ei leidu inimest, kellel minust mingi arvamus oleks. Mitte kellegi jaoks ei olnud ma see pliks, kes nende meest üritab üle lüüa (I have done no such thing, I swear). Või see, kellega eile koos sai oldud, või kuu aega tagasi. Või üldse keegi. Ma olen lihtsalt mingi täiesti suvaline neiu, kes istub mingi muuseumi ees Kopenhaagenis ja sööb Mäki toitu. Ja see oli nii paganama hea.

Ma olen rahul… Aga ma loodan, et mina saan ka varsti päriselt õnnelikuks.

Blackbird singing in the dead of night… All our life you were only waiting for this moment to arise.

The Beatles – Blackbird

All of the things I never said

Ma pikalt ei kirjuta, sest tegelikult ma peaksin õppima. Eilne päev lõppes minu võiduga üle ühiskonna eksamivihiku, sest kuigi korraks tundus, et ta alistab mu (ma hakkasin ülesandeid tegema), siis lõpuks tegin ma neid ära võibolla 2 lk jagu, üle 50 on veel ees. 1:0 mulle! Tänane on natuke viljakam, ma lugesin esimesed 30 lk õpikut läbi… Ja tänane plaan ütleb, et 30 veel, homme veel 2 peatükki ja ülehomme ka 2. Ja siis loen veel korra õpiku läbi, siis äkki olen ette valmistunud ka. Või mina ka ei tea.

* * *

Ma vaatasin jälle seda videot eile ja hakkasin mõtlema. Kui palju kordi minuga on nii juhtunud. St olen ise kustutanud mitmesuguseid asju, mida päriselt öelda tahaks, asendades neid millegi vähem täpsega. Või kui palju olen seda näinud, kuidas minuga rääkides inimene kirjutab midagi. Kirjutab… ja siis kustutab ära. Mõni teeb seda rohkem, kui mõni teine. Ja mind ajab see alati hulluks. Mind ju huvitab, mida sa öelda tahtsid. Miks sa siis ei võiks… Need ütlemata jäävad asjad ongi paraku enamasti need, mida kõige rohkem öelda tahaks. Mis on kõike tähtsamad, mida tahaks, et teine inimene teaks. “Backspace is a coward’s key”, ja tihtipeale tõesti ei julge. Kui mingi asja ütlemine reaalselt annab teisele inimesele võimaluse sind tahtmise korral igat moodi ära retsida, siis kui paljud seda teeks. Oma vaimse tervise usaldamine kellegi suva kätte… Risky. We all know that.

Tüdruk ütles:

mis sa öelda tahtsid?

Poiss ütles:

ei miskit

eks kunagi saad aru :D

These are things we want you to know.

Michael Lombardo – You Should Know