However long that it takes

Sügis on tulekul ja ma ootan teda. Üle pooleteise aasta on lootus ja aimdus, et ehk on elu minu vastu hellem. Ehk universum provide’ib. Universum on juba hetkel provide’inud rohkem, kui ma olen osanud eelneva põhjal loota, kuid slow and steady. Siiski loodan veel, sest olgem ausad, ühes vallas pole universum juba pea 23 ja pool aastat üldse provide’inud. Ehk see tähendab seda, et kui juba siis juba. Loodame parimat.

Olen jõudnud otsusele, et I will sing for the moment, sest miks mitte, sest reisimine ei ole kunagi kellelegi kahju toonud ja üleüldse loen selle plaani juures kokku kõvasti rohkem plusse kui miinuseid. Midagi kindlat veel pole, kuid, lord be my witness, ma annan endast parima, et see toimuks ja novembris saaksin veidikeseks akusid laadima minna. Mul on seda vaja, nii mitmel levelil.

Sügis on toonud kaasa mitmeid uusi tuuli. Mul on viimane aasta bakas (seekord tõesti viimane!), mul on uus töö ja varsti ka uus igapäevane kaaslane arvuti näol. Mu aega hakkab hõivama uus kohustus, bakatöö, ja loodetavasti on peale novembrit ka uus käidud destination, uus hingamine ja outlook, uus pealehakkamine.

Suvi oli töine ja küllalt elamustevaene. Ei midagi ootamatult head, ei midagi ootamatult halba, küll aga uued inimesed, mis on alati rõõmustav. Kevad lõppes küll ootamatusega, mis oli tõesõna meeldiv, kuid osutas siiski vaid väga lokaalset ja lühiajalist mõju. As it should have. Vana Möku ärasaatmine tõi pisarad silma ning ehkki uus on ikkagi kodu, on ta seda siiski veidi vähem ja teisiti kui vana Möku oli. Vana Möku oli fenomen, institutsioon, and I loved it wildly. Et aga nüüd algab uue Möku tubane hooaeg, tõotan anda endast parima ka selle muutmiseks selliseks peokoduks, nagu vana oli, kus hea laulu tulles laulab terve seltskond kaasa ja tantsib ennastunustavalt keset teisi, kes vahel lähevad ja vahel ei lähe asjaga üldse kaasa.

See draama, mille kõige keskel ma suplen, on ikka tõeliselt mind-boggling. Ma vähemalt ARVAN, et see ei ole minu süü, kuid kindel on vaid see, et ehkki ma draamat ei otsi, leiab see mu tihtipeale sellegipoolest. Igatsen ja kadestan straight-forward asju ja suhtlemisi, kuid paistab, et mulle ei ole antud. Lohutab vähemalt see, et kui kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda jõuab, siis I am the mothereffing Hulk. :D

Mu strangercrush on ka imelik. See on üks inimene, kellega ma ei tahaks mingil juhul sõber olla, sest et kui tema GF (viimase aja näitel paistab, et) inevitably süüdistaks mind selles, et võibolla mulle meeldib ta mees liiga palju, siis ma ei saaks seda isegi eitada. Meeldib jah. I agree, it’s a problem. Hence jätan asja muigamiste ja sõnatute shotivõtmiste juurde. Milleks kutsuda kurja karja. :D

Peace, särasilmad! Saatke palun oma head soovid universumisse. Right now, I need them all. Muah!

Sometimes I gotta remind myself that I am phenomenal.

Eminem – Phenomenal

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s