We’ll speak in our secret tongues

Näete? Ma koguaeg ei olegi surnud.

Täna on kuidagi mõtlik päev olnud. Nii hea, aga nii mõtlik. Mitmeid ootamatuid asju on juhtunud, mis on teinud tuju nii-ii heaks, ja siis üks, mis korraks natuke alla tõi, aga siis tulid jälle head asjad peale. Nii mulle meeldib. See annab lootust, et kõik läheb ilusamaks, et päike tuleb välja. Ja äkki jääb ka natukeseks!

Aga natuke on imelik ka. Headus kaalub selle küll nii väga üles, aga natuke on imelik ka. :D Imelik on näiteks see, et kuni… huu, mõni päev tagasi olin ma täiesti fain. Täiesti okei oma otsustega ja iseolemisega, täiesti okei sellega, kuna mingid asjad viimati juhtusid. Okei selle kerge lähedusedefitsiidiga, milles ma elan. Ja mitte, et ma otseselt nüüd enam ei oleks, lihtsalt… Väga järsku tekkis see tunne, et oota. See inimene. SEE INIMENE. Temaga tahaks pühapäeva hommikul koos voodis pannkooke süüa. Ja siis tuli veel üks See Inimene ja siis oli seda imelikum, aga lihtsalt… See kõik on nii järsku, miks nüüd? :D Muidugi, nagu mul ikka, ma olen lõpmata picky; ei ole see, et igaüks sobib. Et need sobiks, kes sobida tahaks. Aga päevad nagu tänane annavad lootust, et varsti! Kunagi! Kunagi naeran ma kellegi üle, kes endale voodis süües vaarikamoosi kõhu peale ajab. Ja mõtlen, et this has got to be the good life.

See on ka imelik, et nüüd järjest hakkab juhtuma asju, mis meenutavad mulle seda, mis täpselt samal ajal eelmisel aastal juhtus. Eile oli öölaulupidu. Peagi on paadiralli, võibolla vihmase ilmaga. Neljapäeval on Möku, viimane Möku sellisena, nagu ma teda teadma ja armastama õppisin. Kõik sellised asjad, ja mul on teist korda üldse selle teema tõttu imelik, sest et millegipärast tundub, et see, mis natuke aega juhtus, peakski nii juhtuma. Et see on see, mis on tavaline ja normaalne, aga ei ole ju. Ja asja teeb vaid veidramaks see, et ma tean, et mina olen ainuke, kelle jaoks see imelik tundub.

Jätkuvalt viib elu mind kokku inimestega, kes mind paremaks muudavad, igaüks natuke ja omamoodi. Ja ma olen igaühe üle nii õnnelik! Yes, people! Come brighten my corner!

Peace, särasilmad! Tulge ikka ja tehke mu päevi ilusaks. :)

So will you come back to my corner? Spent too long alone tonight.

A lit torch to the woodpile.

Frightened Rabbit – The Woodpile

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s